Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #5 - Kurja võluri loss - Neljas peatükk - Lendavad (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Neljas peatükk - Lendavad

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Imetletakse pikki koridore. Uuritakse trepialust ruumi. Leitakse esimene pealuu, millel noorkuu märk.

Nõutuna ringi vahtivat seltskonda valdab peata olek ning keegi ei tea, mida teha. Paladin Shamash pakub välja, et temal on selline kurjuse ja headuse avastamise oskus (“Divine Sense”), millega leiaks üles igasugused pahalased, ja et seda oskust saaks kasutada ilma puhkamata kokku kolm korda, üks kord korruse peale näiteks. Kuna keegi vastu ei ole, hakkab seda täide viima. Ilmselgelt on see tema esimene kord seda oskust kasutada, sest muidu ta teaks, et igasugused paksud seinad vähendavad ulatuspiirkonda, aga sellest hoolimata hakkab ikkagi kätega vehkima ning midagi mõmisema. Kui see lõppenud, saab ta teada, et koridoris ja lähiseinte taga kurje olendeid ei ole ning teadustab seda uhkelt ka teistele.
Sellest veidi innustuna ei anna Randie süda rahu ja ta nõuab, et peab saama trepist üles vaadata, et näha, mis seal teisel korrusel küll on. Teistel pole endiselt erinevate ideede vastu midagi. Vargaplika seab sammud trepi poole, kõnnib rahumeeli mööda seda üles. Ta jõuab trepi vahekäiguni ja märkab teisel korrusel - oh üllatust - veel uksi! Ringi vahtides ei märka ta aga, kuidas mingi eriti kuri raamat meeletu kiirusega tema poole sööstab ning teda otse näkku tabab ja trepist alla lennutab. Seltskond ehmatab suure kolina peale ära ning jääb õudusega vahtima maha prantsatanud verist, purustatud näoga elutut vargaplikat, kellel üks silm peaaegu peast välja ripub.
Shamash, kes siiamaani unistanud ilast nõretades ükssarviku šašlõkist, kaotab seda vaatepilti nähes üheainsa hetkega igasuguse söögiisu, aga tunneb siiski oma kamraadi pärast veidi muret. Draakonisündinu paladin põlvitab maha, hüüab appi oma jumalat Tiamati ning ohverdab ühe oma taastuva tervendava palvepisara poolhaldja eest. Ta ei raiska igaks juhuks kõiki viit ära, sest kardab, et vähese elumahuga hooletu Randie üritab mitmeidki kordi veel surma saada ning paneb nendeks puhkudeks tallele. Kerge õõvastusega, kuid siiski kergendusega, vaatavad kõik terved seiklejad, kuidas õnnetu kamraadi silm aeglaselt ennast tagasi koopasse tirib, kuidas nägu hakkab enamvähem algset kuju võtma, hingamine vaikselt taastuma ning veri hüübima. Armid jäävad ilmselt veel kauaks.
Kui Randie suudab uuesti suu lahti teha, tahab teada, mis on kirjas selles vastikus teda rünnanud raamatus. Druiid tõstab kahe sõrme vahel üles verest tilkuva raamatu ning üritab tuvastada, mis keeles see raamat kirjutatud on. Kuuldes, et tegu on mingisuguse põrgus levinud keelega, krahmab pooldeemon Malach raamatu enda kätte ja libistab silmadega üle ridade. Jep, tegu on deemonite keelega ning see raamat on täiesti tavaline vihkamisest nõretav muinasjutt, mida põrgus emad loevad õhtuti oma väänkaeladele unejutuks. Randie ei suuda oma pettumust ja viha ei peita ega taltsutada ning puhkeb lihtsalt nutma.
Shamashile on kõike seda infot ilmselgelt liiga palju ja ta põrutab segadusse sattununa äkitselt üllatavalt targa mõtte välja, et ilmselgelt on siin esimesel korrusel mingi jama, mis tuleb lahendada, enne kui mujale saab minna, ning teeb ettepaneku ikka kõik toad järjest läbi käia. Jahmunult vaatab ülejäänud seltskond mürakat selli, kes on teada-tuntud pigem oma puupäisuse kui asjalike mõtete poolest. Ja peavad siis nentima, et tõepoolest, see on idee, mida tuleks järgida.

Järgmine osa: "Viies peatükk - Lillad"

Lugu jätkub siin: "DnD #6 - Kurja võluri loss - Viies peatükk - Lillad" »

Teavita ebasobivast sissekandest!