Zelda1# (10)

(Tüdrukud jäävad kooli ööseks).
Ly: Nii kihvt, et me saime kooli ööseks jääda!
Jane: Jah, aga.. kus poisid läksid?
Sandra: Nad ütlesid, et nad käivad korra ära.
Laura: Kuhu nad siis läksid?
Jaanika: Mina ei tea. Kadusid lihtsalt ühel hetkel ära.
Sandra: Ükskõik.. igatahes.. Martin rääkis mulle ühest vaimust nimega Zelda, keda saab välja kutsuda.
(Kõik pööritavad silmi).
Ly: Jälle!
Jane: Sandra- kummitusi POLE olemas! Nagu ka ufosid..
Ly: Kummitusi..
Laura: Jälle Martin?
Jane: Jah..Ma tean! Ta meeldib sulle!
Sandra: Eiii!
Ly: Jaa! Sellepärast sa usudki kõike mida ta räägib!
Jaanika: Jah! Ma olen juba mõnda aega vaadanud, et sa teda vaatad!
Sandra: Ei ole!
(Poisid tulevad).
Sandra: Ja nüüd tasa!
Kristo: Noh, mis te räägite siin?
Sandra: Mitte millestki!
Martin: Okei, mis me nüüd teeme. Filme ei saanud siia tuua.
Jane: Kuule Martin, mis Zelda juttu sa Sandrale olid rääkinud?
Ly: Jah, nagu alati. Mingid kummituste jutud.
Martin: Ou kammoon.. see oli nali!!
Anett: Väga naljakas oli peaks mainima!
Laura: Aga me võiksime nalja pärast proovida!
Kristo: Mis siin proovida? See on ju selge, et mingit Zeldat pole olemas!
Laura: Issand, proovime lihtsalt!




(Öeldakse n.ö. loits. Kohe pärast lause lõpetamist näeb Sandra mingit varju liikumas ja ta hakkab karjuma).
Sandra: Kas te nägite??!!!!
Ly: Mida, mis on?
Sandra: Kas te nägite seda??
Jane: Mida me nägime?
Sandra: Seda .. asja! Tumedad pikad juuksed ja ta nägu…(hakkab nutma).
Anett: Kuule, rahune maha! Mis asja?!
Laura: Kuulge, lähme niikauaks õue, kuni ta maha rahuneb!



AASTA PÄRAST

(Laura ja Jane kõnnivad keset tundi koridoris. Laura vaatab koguaeg taha).
Jane: No lõpeta! Mis sa niheled koguaeg?
Laura: Ahh, ei midagi.
Jane: No räägi siis!
Laura: Ei, see tundub tobe! Kas sa.. kas sa pole tundnud, et keegi jälgib meid?
Jane: Ei. Lõpeta ära! Naudime oma vaba tundi. Järgmine tund on selle eest paras hullumaja.
(Lähevad edasi.)

(Ly on rõivistus ja hakkab jopet ära panema. Ta tunneb midagi selja taga. Vaatab taha. Midagi musta vilksatab mööda. Ta hüüab.)
Ly: Kes seal on?
(Vastust ei tule. Ta paneb jope nagisse ja keerab ümber ning näeb Zeldat ja hakkab karjuma).

(Kõik istuvad pinkidel peale Ly. Mõnedel on õpikud ees.)
Kristo: No mis teie Zeldast saanud on?(poisid naeravad).
Jane: See pole üldsegi naljakas!
(Sandra vaatab maha).
Laura: Ei ole jah! On vaja norida vä?
(Ly tormab teiste juurde).
Ly: Appi!!
Sandra: Mis viga?
Ly: Zelda oli seal!
Laura: Kus?
Ly: Rõivist ukse juures! Ma panin jopet nagisse ja kui ma ümber pöörasin, siis…(hakkab nutma).
Jane: Oled sa kindel, et see TEMA oli? Äkki oli see riidehoidja?
Ly: EII! MA NÄGIN TEDA!
Anett: Kuule, see pole ju võimalik!
Jaanika: Jah! Sellest on ju AASTA möödas!
Ly: Aga ta OLI seal!
(Tüdrukud vaatavad üksteisele osta. Poisid naeravad.)
Sandra: Lõpetage ära! See EI OLE naljakas!
Laura: Igatahes.. ma lähen nüüd vetsu. Tuled ka Ly?
Ly: Ei.
(Laura läheb. Jõuab vetsu. Vaatab esimesse ja kritsutab nina. Läheb teise. Kostub vee tõmbamise hääl. Laura tuleb välja. Ja näeb, et esimeses vetsus kõlgutab keegi jalgu ja kohe kostub ka vaikne lauluhääl. Järsku kaovad jalad ära ja hääl jääb vait. Zelda pistab pea ukse alt välja. Laura hakkab karjuma ja jookseb ära).

(Laura tuleb joostes).
Laura: Kas keegi läks pärast muind vetsu? Kas te nägite kedagi?
Jane: Ei näinud. Ainult sina läksid. Mis lahti on nüüd siis?
(Laura räägib ja nutab vaheldumisi).
Kristo: Kuulge, mis te ajate nüüd!
Martin: Ega ongi. Nüüd kõik kardame onju! Lähme sinna! Näita kus ta on siis!
Jane: Ei lähe!
Laura: Eii! Palun! Ärme lähe sinna tagasi!
Anett: Ma tahan küll seda näha! Lähme!
(Anett ja poisid lähevad vetsu uksest sisse. Järsku Anett karjub ja poisid tulevad jooksuga. Kõik on segaduses).
Jaanika: Mis juhtus? Kus Anett jäi?
Kristo: Lähme! Meil pole aega! Zelda võttis Aneti endaga.
Ly: Ei! Me ei lähe siit ilma Anetita ära!
Martin: Meil pole aega!
(Martin tõmbab Ly endaga kaasa. Kõik jooksevad koridorist välja. Jõutakse aulasse. Uks tõmmatakse pauguga kinni ja keeratakse lukku).
Sandra: See ei saa jälle juhtuda!
Jane: Martin, kas sa pidid Sandrale sellist asja rääkima eelmisel aastal?
Martin: See oli ju ainult nali!
Jane: Vaata, mis sellest naljast sai! Anett on SURNUD!
Laura: Meil pole mõtet siin tü#!?!#eda! Me peame mõtlema! Me ei saa siit koolist välja, kuna me teeme nii igal aastal samal ajal: me küsime luba koolis ööbimiseks. Meil ei ole väljapääsu enne hommikut, kui teised kooli tulevad!
Kristo: Jah, see oli nüüd küll väga vajalik info!
Ly: Mis me teeme nüüd siis?
Jane: Uks on siin lukus. Proovime öö vahetustega mööda saata, kui hommik kätte jõuab tulevad teised ja me saame siit välja.
Jaanika: Mina küll magada ei saa!
Sandra: Ma tahan pesema ka minna!
Jane: Sandra- mis on tähtsam- kas sinu hügieen, mille sa saad hommikul kodus heastada või sinu elu?
(Heliseb Jane telefon).
Jane: Sandra, kus su telefon on?
Sandra: Siiin…(otsib taskud läbi).
Jane: Sinu numbri pealt helistatakse mulle praegu!
Laura: Sa jätsid selle pesuruumi, kui me asju sinna viisime ju!
Jane: Kas võtan vastu?
Kristo: Anna siia!(Võtab Janelt telefoni ära). Jaa?!
(Seljatagant kuuleb naeru. Kõik hakkavad karjuma ja proovivad ust lukust lahti saada. Zelda tuleb järjest lähemale. Viimasel hetkel saadakse uks lahti ja joostakse välja. Minnakse pesuruumi. Uks pannakse kinni).
Ly: Kus Jaanika on?
Martin: Ta ei tulnud.
Sandra: Kuidas ei tulnud? Ta oli ju meiega!
Laura: Zelda sai ta kätte!
Jane: Ma arvan, et me peame täna siin ööbima.
Sandra: Mu telefon!(Haarab telefoni). Minu telefonilt pole sulle helistatud!
Jane: See on võimatu! Sinu nimi lõi ette!
Laura: Kuna meil on siin veel PIKK öö, siis üks dušš kuluks küll ära!
Ly: Jah.
(Jane läheb kõige esimesena sauna ruumi ja hakkab karjuma. Kõik jooksevad sinna. Põrandal lamab Anett. Jane trügib teiste vahelt välja ja hakkab nutma.)
Sandra: SIIT PEAB, KUIDAGI VÄLJA SAAMA!
Kristo: Aga ei saa! Kool keerati ju lukku!
Martin: Me lähme Kristoga siit välja ja vaatame, kas siit saab kuidagi välja. Ärge meid mitte mingil juhul otsima tulge!
Sandra: Ei! Ärge minge!
Jane: Te EI TOHI siit välja minna! Ta TAPAB teid!
(Kristo ja Martin lähevad uksest välja.)
Kristo: Pange uks lukku ja kui me koputame nii(näitab), siis tehke uks lahti!
Sandra! Eiiiiiiii!!!!
(Jane istub ukse ette maha ja vaatab enda ette. Korraga koputatakse. Kõik tõusevad püsti ja vaatavad üksteisele otsa.)
Laura: Kes on?
(Koputatakse uuesti).
Sandra: Kes see on?!
(Koputatakse uuesti. Ly avab tasaksesi ukse ja Zelda pistab pea sisse. Kõik hakkavad karjuma ja lükkavad ust kinni. Uks saadakse kinni ja keeratakse lukku. Kõik nutavad.)
Ly: Kuidas me kohe selle peale ei tulnud? Kas kellelgi on telefon siin?
Jane: Minul! Aga.. mul on telefon välja lülitunud, kuigi kõik postid olid akul täis!
Sandra: Minu oma on sama!
Laura: See pole võimalik! Nii ei saa ju olla!
(Koputatakse uuesti uksele. Kõik võpatavad.)
Jane: Kes seal on?
Kristo: Mina! Lase sisse!
(Jane teeb ukse lahti.)
Sandra: Kus Martin on?
Kristo: Zelda..
Sandra: Eii! Ei, ei, ei, ei, eiiiii!!!!!!
(Ly kallistab Sandrat).
Laura: Aga kuidas?
Kristo: Lihtsalt ühel hetkel.. teda polnud enam minu kõrval. Ma läksin tuldud teed tagasi ja ta lebas nurga taga maas. Surnult.
Jane: See pole võimalik! See ei saa juhtuda!
(Kolksatab uks. Kõik ehmatavad).
Sandra: Siit peab olema mingi võimalus välja saada!

3 TUNNI PÄRAST

Laura: 3 tundi on juba vaikne olnud. Äkki ta läks ära?
Ly: Eii! Ärme lähe kuhugi!
Jane: Laural on õigus! Lähme vaatame välja. Kui me kõik kokku hoiame, siis… siis ma loodan, et midagi ei juhtu!
Sandra: Me ju kõik teame, et midagi juhtub! Jääme parem siia!
Kristo: Lähme välja.
(Minnaksegi. Alguses arglikult. Vaadatakse igale poole. Järsku märkab Jane, et teisi pole. Ta satub paanikasse).
Jane: Kus te olete? See ei ole naljakas? Kuulge!? Sandra? Kristo? Ly? Laura? Kus te olete?
(Ta kuuleb trepi alt mingit krõbinat. Ta läheb vaatab trepi alla. Ta näeb seal Zeldat nurgas, kes teda märkab ja tema poole hakkab tulema. Jane hakkab karjuma ja jooksma. Teised kuulevad teda. Nad jooksevad hääle suunas. Nad leiavad Jane ülesse).
Laura: Mis juhtus?
Jane: Seal.. seal all.. Me peame kohe tagasi minema!
Kristo: Rahune! Räägi, mis seal oli?
Jane: Zelda, kes siis veel!

(Joostakse tagasi ruumi, kust tuldi. Uks oli lukus).
Ly: Kes ukse lukku pani?
Sandra: Mitte keegi ei pannud! Äh, tõmba kõvemini!
Ly: No ei tule ju!
Sandra: Anna siia! Ei tule jah..
Jane: Mis me siis nüüd teeme?
Laura: Kuhu meil joosta on?
Jane: Mina ei jookse enam kuhugi! Ma ei taha jälle ära eksida!
Kristo: Mis kell on? Kaua meil veel aega on?
(Laura vaatab oma käekella).
Laura: Meil on aega veel 2 tundi, enne kui esimesed inimesed majja tulevad.
Ly: Nii kaua!
Sandra: Rõivistu! Lähme sinna!
(Minnaksegi jooksuga rõivistusse).
Jane: Võti! Anna ruttu võti!




(Uks keeratakse lukku. Järsku hakkab keegi ust logistama. Teised hoiavad ust teiselt poolt kinni).
Sandra: Hoidke kinni! Ma vaatan, kas mu telefon töötab. Töötab!
Jane: Kuule, kes oleks nii loll, et siia tuleks praegu?
Ly: Või kelle me julgeksime siia Zelda juurde kutsuda?
Sandra: Õigus jah.. See tähendab, et me peame vastu pidama veel üle pooleteise tunni.
Kristo: Logistamine lõppes! Ma olen igaks juhuks veel siin ukse juures.
(Kõik istuvad).
Laura: Kas me pidime seda Zeldat välja kutsuma w?
Jane: Kes see ütles, et proovime nalja pärast? Sina, Laura!
Sandra: Jah, aga praegu on muidki probleeme, mis meil pärast siit minema saamist on. Kes julgeb üksinda koju minna?
Jane: Teeme nii, et lähme kõik Laura juurde, tema elab meist kõige ligemal. Sealt kutsume vanemad järgi ja igaüks ütleb, et ta jäi haigeks ja on Laura juures.
Kristo: Jah, ma tulin rolleriga. Mina saan sellega minna.
Ly: Aga mis saab nendest laipadest?
Sandra: Palun ära räägi sellest praegu! Kui välja tulevad, eks siis räägime.

2 TUNNI PÄRAST

(Tüdrukud magavad, Kristo valvab ust ja vaatab kella).
Kristo: Ou! Ärgake ülesse!
Sandra: Mis on? Mis juhtus?
Kristo: Mitte midagi. Iga hetk peaks inimesed tulema.
Ly: Kuss! Kuulake! Keegi tuleb.
(Väljaspoolt keeratakse võtit ja uks läheb lahti. Kõik vaatavad hirmuga).
Jane: Kerli! Huh! Aitäh!
Kerli: Mille eest?
Laura: Ahh, ei millegi eest. Me nüüd lähme! Tsau!

(Minnakse uksest jooksuga välja. Järsku on aknast näha Zeldat, kes tüdrukutele järgneb).

Jätkub...

Autori kommentaar »