Siim Tuksam vaatles oma doktoritöös "Moduleeritud modulaarsus – masskohandamisest kohandatud masstootmiseni" modulaarse arhitektuuri ajaloolist kujunemist. Ta võttis lähtepunktiks asjaolu, et kuigi ehitussektori digitaliseerimine on täies hoos, ei ole masskohandamine erikujuliste detailide abil ennast siiani tõestanud. 

"Näib, et arhitektuur on sunnitud pigem kohanema tööstusega kui vastupidi. Kuidas on võimalik säilitada arhitektuuri autonoomia, seistes silmitsi ulatusliku standardiseerimise, automatiseerimise ja tehisintellektiga?" küsib Tuksam.

Digitaalne arhitektuur kui kriitiline diskursus on suuresti üles ehitatud Gilles Deleuze'i voltimise ideele, mis kirjeldab mateeria kujunemist pideva protsessina. Tuksam seab sellise sujuva kohanemise rakendamise mõttekuse kahtluse alla. Jäljendavatel algoritmidel ja kohandataval tektoonikal (ehitise osade kooskõlaline korraldatus – toim.) põhinevate projektide katsetamisest Eesti puitmajatööstuses on ta välja kasvatanud eelratsionaliseeritud disainimeetodi – moduleeritud modulaarsuse –, mis võimaldab luua variatsiooni standardsetest elementidest.

Sille Pihlak vaatles väitekirjas "Prototüüpides protokolle, protokollides prototüüpe: Somaatilise modulaarsuse meetodi kujunemine puitarhitektuuris" somaatilist modulaarsust kui mõttemudelit, mis võimaldab luua meetodi erisuguse paindliku ruumi ja tektoonika kujundamiseks. Teda huvitas digitaalse arhitektuuri arengu juures tööprotsesside range seos arhitektuuripraksise loomingulise väljundiga. 

Nõnda kaardistas Pihlak arhitekti töös rakendatavate eeskirjade ("protokollide") ja nendest põlvnevate tüüplahenduste ("prototüüpide") vahelist mõjusat sidet. Teisisõnu huvitas Pihlakut jätkusuutliku disaini lõimumine ehitustööstusega, hoone tootmiseahela automatiseeritus ning detaili ja üldvormi vahelised seosed.

Pihlaku väitel näitavad Eesti ehitusmaastiku hiljutised arengud võimalust asetada taastuvad ehitusmaterjalid taas hoonete projekteerimisahelaisse. Selleks tuleks rakendada algoritmilist koostöövoogu arhitektide, inseneride ja tootjate vahel. Analüüsitud töövoogudel ja nende käigus valminud väikevormidel on mitmeid ühisjooni, mis teevad võimalikuks puitarhitektuuri kasutuspotentsiaali tõusu ka suuremõõtmelises ehituses.

Pihlak järeldas, et arhitekti kaasamine protsessi kõikidesse etappidesse – määratledes parameetreid, mitte arve – võimaldab ühtsemaid disainilahendusi. Töö pakub arhitektuuribüroo PART näitel välja abstraktse tööriistakomplekti, mis aitab korraldada loominguliste protsesside kaootilist olemust ning toetab keerukate geomeetriate ja materjalidega ehitamist. 

Mõlemad tööd tuginevad autorite 2015. aastal asutatud ühise arhitektuuribüroo PART (Practice for Architecture, Research and Theory) tegevusele. 

Sille Pihlak kaitses doktoritööd "Prototyping Protocols, Protocolling Prototypes: A Methodological Development of Somatic Modularity for Algorithmic Timber Architecture in Estonian Context" 21. detsembril. Siim Tuksam kaitses väitekirja "Modulated Modularity – From Mass Customisation to Custom Mass Production" 22. detsembril.