Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #25 - Kurja võluri loss - Kahekümne neljas peatükk - Peegel (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Kahekümne neljas peatükk - Peegel

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Shamash ja Randie litsuvad hiigelkonna vanniga. Haldjas ja nõid üritavad rünnata, kuid ebaõnnestuvad. Päeva päästab druiid, kes keerutab võlukepist välja kolm maagilist raketti, mis rebib konna ribadeks ning too plärtsatab lähedal olevatele peale. Nood pesevad end vannis oleva veega. Neiud ja nõid jäävad vannituppa puhkama, paladin ja haldjas peavad vahti. Shamash tukub, haldjas jääb samuti uniseks. Enne kui magama jääb, näeb, kuidas juba tuttav kass jooskeb trepist alla. Vannitoalised ärkavad trampimise peale üles ning jällegi üritab mingi kummitus neid ehmatada. Kuid ollakse juba ebatavaliste asjadega harjunud. Paladin ärkab samuti üles, haldjas magab endiselt koridoris. Shamashil tekib kuri mõte.

On kaunis suvehommik siin kodumetsas.
Linnud laulavad rõõmsalt, ritsikad siristavad, vesi vuliseb, puud kahisevad. Selline mõnus ja rahulik. Haldjas hüpleb kivilt kivile üle oja, vahib ringi ja hingab sügavalt head kodust sooja õhku. Kõnnib mõttes kaunist ballaadi lauldes mööda kallast tükk aega. Äkitselt jääb seisma ning avanenud vaatepilti jõllitama.
Ühe suurema kivi peal on ennast mugavalt kerra tõmmanud üpriski kaunis näkineid, kes vahib tõtt ojja kahlanud metsamehega. Tundub, et nad pole haldjat märganud.
Ometigi metsamees ütleb kuidagi käredalt: “mine raputa ta üles!” Merineitsi vastab kuidagi tuttavalt kõlava häälega: “hm. ma võin seda teha, aga pigem ilma katsumata.”
“- Eieiei, mine katsu teda!”
“- Katsu ise!”
“- Ma olen sama värvi!” kostub pahane hääl valjemalt.
Kaunis pilt, merineitsi, oja ning metsamees sulandub vaikselt hämaraks koridoriks, kus vargaplika ja draakonisündinu omavahel vaidlevad.
“Mine ärata ta üles!” nõuab Shamash. “Mis sa käsutad, ole nüüd rahulikult!” vastab Randie. Draakonisündinu ei jäta jonni: “mine ärata ta üles! Mine ärata ta üles!” Vargaplika ei lähe haldjat ikka siniseks värvima Shamashi kiuste. Laulikuneiu Rivana läheb valjult trampides haldja juurde, plaksutab käsi kokku ja hüüab: “äratus!” Lonewolf teeskleb selle peale ärkamist: “oeh, mis toimub? Kaua ma magasin? Õõõääähh...” Rivana sädistab: “su sõbrad siin hakkavad siin juba peaaegu kaklema, hakkame nüüd ruttu minema, kaua sa magad siin!”
Haldjas ajab end püsti ja hakkab niisama lampi rääkima sellest kassist, kes varemalt jooksis paladini selja tagant trepist alla. Seiklejad hakkavad nüüd mõtlema, kas ja kes võiks minna vaatama esimesele korrusele. Malach arvab, et kiisu pole enam üldse nii sõbralik ega lase end midagi nunnutada, on vaja siis loopida mingitele kollidele teda pähe, onju.
Nõiale tuleb miskit meelde: “a, muide, seal vanni kõrval olevast toast kostus mingit koputamist ja siis mingi valget värvi suurte lõugadega kummitus lendast sealt välja, vaataks, mis seal toas on?”
Shamash korraks paneb hammasrattad oma tühjas peas tööle ja ütleb: “no problemo, kohe vaatame!” Võtab hoogu ja tormab ukse poole. Leyah ja Randie saavad viimasel hetkel aru, mida too üritab ning jõuavad eest ära astuda. Nõid muigab: “njah, ukselingid on tõesti nii keerulised…”
Igal juhul jõuab paladin ukseni ning äigab sellele jalaga. Lauad ilusasti purunevad ning tekitavad sellise kena augu ja Shamash jääb sinna kinni. Teised vahivad seda vaatepilti ning purskavad naerma. Sein, uks, ukse sees auk, augu sees draakonisündinu jalg ja lolli näoga vahtiv Shamash vandumas kurja. Nõid kiidab: “hea töö, lollpea!”
Paladin ei oska oma täbarast olukorrast kuidagi välja tulla ning hakkab meeleheitlikult rapsima, et jalga kätte saada. Nõid astub lähemale ning üritab ebaloomulikul teel tekkinud august sisse vaadata. See on muidugi väga raske, kuna draakonisündinu rahmeldamine segab väga. Sellegipoolest õnnestub tal sealt näha mingisugust peegeldust aga täpsemalt aru ei saa. Paladini rapsimine on teinud augu juba nii suureks, et ta saaks oma jala sealt juba päris vabalt ära võtta, kuid Shamash ei saa sellest vist aru. Malach kiikab veel ja nüüd on juba paremini näha - miskit peegeldab ja ka mingid riided eemal ripuvad. Paladin saab aru, et ta vist saaks juba oma jala kätte võtta ning hüppab pikali, teeseldes nagu oleks kukkunud. Mitte keegi seda ei uskunud, et see juhtus kogemata. Tänu sellele saab nõid aru, et tegu on riietusruumiga ja teeb ukse lahti. Astub tuppa ja vahib ringi - selline väiksemat sorti ruum, veidi suurem, kui vannituba, keskel suur hästi ilusasti nikerdatud laud, millel suur peegel. Tundub, et see on veidi maagiaga töödeldud, kuna sädeleb kuidagi rohkem, kui peeglid tavaliselt.
Tagaseinas on üks lahtine uks, millelt on paista erinevad võlurite riided. Nõial läheb nägu särama, ta tahab kohe läbi kontrollida, kas seal on äkki mõni selga sobiv ese, mis ehk võimendaks mõnda oskust või teadmist. Samal ajal küsib ta Rivana käest, et mida too teab selle toa kohta. Malach lendab riietele peale, katsub, patsutab neid, kuid ei leia midagi. Tuleb siis sealt välja, vaatab lauda, ülevalt, alt, peegli tagant, eest, kuid midagi pole noh. Rivana astub tuppa sisse ja näeb, kuidas nõid patsutab erinevaid asju, vahib ringi ja tegelikult ei otsi tõsiselt nagu midagi. Malach pöördub druiidi poole, möödaminnes heidab pilgu peeglisse ja mingil põhjusel jääb pimedaks. Plaksti.

Järgmine osa "Kahekümne viies peatükk - Võluri uued rõivad" ilmub teisipäeval, 16. augustil

Lugu jätkub siin: "DnD #26 - Kurja võluri loss - Kahekümne viies peatükk - Võluri uued rõivad" »

Teavita ebasobivast sissekandest!