Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #18 - Kurja võluri loss - Seitsmeteistkümnes peatükk - Õunad (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Seitsmeteistkümnes peatükk - Õunad

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Seltskond teeb raamatukogus pika puhkuse. Valvekorras olijad kuulevad teiselt korruselt kummalisi helisid. Shamash surub nii tugevalt hirmutunde maha, et on kartmatu terve järgmine ööpäev. Leyah on unekott ega taha oma valvekorda üle võtta. Kui kõik ärkvel, minnakse liikvele, jõutakse koridori lõppu ning avastatakse ennast köögist.

Keset kööki on puust töölaud, ühes seinas suur kaunistatud kahhelkividega kamin, teises riiul täis köögiriistu - kastruleid, panne, nuge, kulpe, nuiasid. Veidi eemal on üks kapike, mille peal erinevas suuruses kaantega savipotid. Laua peal on puust kauss, mille sees kolm õuna. Need ei tundu olevat tavalised, sest nad on kõik eri värvi ja veidi helendavad. Üks on erksinine, teine erkpunane ja kolmas erkkollane. Kamina kõrval näib olevat tugevamat sorti uks, mis tõenäoliselt viib lossist välja. Tundub, et seda väljapääsu pole ammu kasutatud, kuna metallosad on roostes, puitosadelt koorub värvi ning usinad ämblikud on pununud suure võrgu laeni välja. Paremal pool seinas on samuti üks uks, mis näib viivat teise tuppa, kuid mitte õue.
Haldjas on millegipärast veidi (kurja) vallatust täis ning soovitab vargaplikal lähemale minna, et uurida mis toimub - ju siis loodab, et too saab raamatu, õuna või kulbiga vastu pead - küll siis saaks naerda. Randie ei lase ennast aga nii kergelt ära rääkida ning pakub välja, et mingu Lonewolf esimesena, ta tuleb kohe järele. Malach vaatab, et küll alles jagelevad niisama mõttetult ning trügib nende vahelt läbi tuppa, jõuab lauani ja jääb ringi vahtima. Lonewolf mühatab pettunult ning läheb paremas seinas oleva ukse juurde, et seda avada. Randie märkab savipotte ja kiirustab neid uurima - äkki on kuskil raha peidus. Druiidineiu ronib laua ääres oleva tooli peale ning katsub kausis olevatest õuntest sotti saada, et miks nad ikkagi helendavad ja mis mõttes sinine õun?! Draakonisündinu läheb igaks juhuks haldja lähedale nurka, et omaks ülevaadet, mis toas toimub.
Haldjas teeb taaskord hästi osavalt ukse lahti ja piilub sisse. Vaatepilt ajab ta täiega segadusse. Üllatunult hõõrub Lonewolf oma silmi, vaatab uuesti ja jällegi... ei midagi, ta ei näe mitte kui midagi. Alates ukse piidast - täiesti pilkane pimedus. See on haldja pika eluea jooksul esimene kord, kui ta end nii tobedalt ja abituna tunneb.
Vargaplika seevastu on aga süvenenud savipotikeste uurimisse - võtab ühel kaane pealt maha, aga sees pole midagi, noh olgu, veidi tolmu ainult; teisega sama lugu. Kui küündib kolmandat võtma, siis koperdab millegi otsa ja savipott kukub klirinaga põrandale kildudeks. Kõik teised pööravad veidi kurjad pilgud kohkunud Randie poole, sest senimaani oli kõik toimunud üpriski vaikselt ning keegi polnud neid varem kuulnud. Selline vali kolin teavitas kõiki ümberkaudseid, et “hallo, kas te ikka kõik kuulsite? Siin on kindlasti keegi!” Õnneks küll polnud see pott klaasist vaid savist, seega klirin ei olnud just kõige valjem. Ehmatusest üle saanuna märkab vargaplika kurvastusega, et ka selles potis polnud midagi. Aga siis jõuab siiski piinlikkuse moment uuesti tagasi ning ta punastab ja ütleb siis: “vabandust… <(．＿．)>”
Teised pöörduvad veidi tusaselt oma asjadega tegelemise poole tagasi ja Randie võtab eriti ettevaatlikult järgmise savipoti, aga ka seal polnud mitte midagi. Pettunult mõtleb: “kas see oli kõik ilmaasjata siis?”, kuid kui saab viimase poti kätte, siis tunneb juba kohe, et seal on midagi! Ta võtab kaane pealt ära ja leiab sellise robustse, rauast tehtud sõrmuse. Vargaplika on ülimalt õnnelik ning pistab selle kohe endale sõrme. Ta on seda sõrmust näinud mõnes maagilises poes ning siis meenub, et tegu pole mingi tavalise ehtega, vaid see annab juurde ka natuke kaitset (Armor Class +1 *- vaata autori kommentaari) ja tunneb end kohe palju tugevamana.
Haldjas saab šokist vaikselt üle, läheb võtab koridorist tõrviku ning sirutab selle pimedusse. Kõhedusega jälgib ta, kuidas valgus kaob. Tõmbab käe tagasi, kuid tõrvik põleb edasi. Proovib uuesti, täpselt sama tulemus. Haldjas jääb mõttesse.
Druiid ja nõid on laua ääres ja uurivad mõtlikult neid kummalisi erksate värvidega õunu. Leyah tunneb, et kõht on veidi tühi, tahaks võtta ampsu. Ta haarab kollase õuna järele, et see käte vahel pooleks murda. Niipea, kui druiid puuvilja puudutab, värvub ta üleni täpselt samasuguseks kollaseks. Kui Shamash selle peale muutub närviliseks ning haarab oma kahekäemõõga, siis Randie läheb seevastu elevust täis, astub lähemale ja krabab sinise õuna. Nagu arvata võis, ka tema vahetas värvi. Jah, üleni siniseks. Randie kilkab: “nii äge!”
Leyah üritab hakata õuna pooleks murdma, Malach igaks juhuks mainib: “tead, ole ettevaatlik, äkki lähed ise ka pooleks nii…” Druiid maadleb ja maadleb kollase ubinaga, kuid pole piisavalt jaksu. Äkitselt lendab õun käte vahelt minema laua alla. Leyah värvi ei muuda, jääb endiselt kollaseks.
Elevil Randie pakub: “noh, õuna kellelegi?” Kuid kurtidele kõrvadele, ainult Shamash kiigutab ähvardavalt mõõka.
Haldjas on saanud selleks ajaks oma kõhklustest ja kahtlustest üle, võtab tõrviku tugevamini kätte ning astub pilkasesse pimedusse maetud tuppa.

Järgmine osa "Kaheksateistkümnes peatükk - Pimedus" ilmub reedel, 22. juulil

Autori kommentaar »

Lugu jätkub siin: "DnD #19 - Kurja võluri loss - Kaheksateistkümnes peatükk - Pimedus" »

Teavita ebasobivast sissekandest!