Koolisuhted 12. (4)

Möödus palju aega, kui sain endast enamvähem kõik teada. Olime just teel Stiina poole kui ema mulle helistas. Ta küsis kas ma olen juba kohal ja mida iganes veel. Seadsin ennast ilusasti sisse. Päevikust olin ma nii mõnedgi asjad maja kohta teada saanud. Läksime Stiinaga poodi popcorni ostma, et filmide ajal seda süüa. Poes oli ka üks armas poiss, kes tundus tuttav. Stiina rääkis, et see poiss väga ohtlik olevat, kuid tema jutt jooksis mult ühest kõrvast sisse ja teisest jälle välja. Ma ei pannud tähele ta ähvardavat naeratust ja koledaid sõnu mis Stiina tema kohta nimetas, ma lihtsalt ümisesin tasaselt.

Mina: " Kuule, miks ta ei võiks ka sinu poole tulla?"
Stiina: "Imelik oled või? Ta on ju täitsa hull. Räägitakse, et tema olevat õpsilt raha pihta pannud!"
Mina: "Ei usu! Ja pealegist on ju igas inimeses midagi erilist!"
Stiina: "Tema eriline asi on ilu ja raha."

Ei saanud mina ikka aru mida ta sellega öelda tahab. Ma niisama vaatasin teda ja unistasin. Kahjuks pidime me üsna kohe poest väljuma ja poisi maha jätma. Kui lõpuks Stiina koju jõudsime, olime juba kuumarabanduse äärel, sest seal oli väga palav. Läksime tiiki ujuma ja käisime saunas. Kui olime maha jahtunud vaatasime filme. Vaatasime ka ühe õuduka, mis mulle väga meele järgi ei olnud. Ma tavaliselt ei kartnud õudukaid, kuid nüüd on minust midagi kadunud. Kas see on julgus? Kas selle mälu kaotuse pärast? Vahepeal ma isegi nutan, sest mul ei ole enam minu vanu mälestusi. Mäletan vaid seda kui ma väiksena käeluu murru sain. Muid mälestusi on mulle räägitud. Imelik on see, et enamikel inimestel on mälu kiiresti arenenud ja mälestused meelde tulnud, kuid ma ootasin seda õiget kohta, hetke, esemet või inimest kes mu mälu jälle korda seab.