Kõigest üks unenägu 1 (5)

Proovin, siis ka kirjutada. See jutt pole päriselu. Ma loodan, et see ei tule väga kahtlane... Ma ainult loodan...


Ma kõndisin mööda tühja teed, mille ääred oli ebaharilikult puhtad. See meenutas mulle juba liiga palju surnuaeda. Huvitav, miks? Ma vaatasin pimeduse poole, mis minu ees oli ning silmasin seal hallikat valgust. Kõndisin värisedes sinna poole ning tundsin imeliku lõhna. Lõhna!? Pigem haisu. See oli mädarõika ja kopitanud riiete segu. Hui, mädarõigas. Kuid selles lõhnas oli veel midagi. Midagi ebahariliku, midagi ebainimliku. Nüüd oli mul raskusi püsti seismisega, kuid siiski kõndisin vaevaliselt edasi. Mu põlved värisesid kohutavalt ja ma tundsin, kuidas hirmujudinad üle mu selja jooksid.See hallikas valgus hakkas äkitselt liikuma. Minu poole! Ma jäin värisedes seima ning vaatasin seda imeliku valgust. Mis see oli? Valguse kiirus kasvas ning kiiremini, kui ma võimalikuks pidasin oli see ainult paar meetrit minust kaugemal. Silmasin valguse sees midagi imeliku - midagi inimese sarnast.See lähenes ikka veel mulle ja ma märkasin nägu. Kohutavat nägu. See oli noore tüdruku nägu. Äkitselt ma arvasin, et tunnen teda, aga ma polnud teda kunagi näinud. Olin enam, kui kindel, et ma ei tunne teda, aga ta tundus kuidagi liiga tuttav. Tuttav võõras.Nüüd tungis see "tuttav võõras" mu peasse ja ma tundsin, kuidas mu pea lausa valust võiks lõhkeda. Ma karjusin. Mu pea ähvardas valust otsast kukkuda. Valust lõhkeda. Nüüd tundsin ma, kuidas keegi mind kõvasti näpistas.

"Ärka üles!" see oli mu ema. Ma vaatasin talle oma suurte silmadega otsa ja küsisin:"Mis siin toimub?" Ema vaatas mulle ehmunult otsa ning küsis :"Mida sa nägid?" "Seda tuttavat võõrast," alles pärast seda, kui ma olin seda ütlenud taipasin ma, mis minuga oli juhtunud. Ema tõmbus minust kohe eemale ja vaatas mulle, siis otsa :"Ma ei arvanud, et see sinuga juhtub!"

Kas jätkata?