Keelatud reeglid 25. (3)

Mind suruti kuskile väiksesse urkasse. Kuulsin väljast, kuidas kaks väga tuttava häälega olendit rääkisid.
"Praegu võime ta siia jätta. Ta on liiga nõrk, et siit põgeneda. Homme tapame ta!" lausus meeshääl.
"Kas sa oled tobu või? Nad ju avastavad kohe, et me ta ära röövisime. Minu arust peaksime me täna tegutsema." vaidles naishääl vastu.
"Jäta! Mina ütlen mida teha!" käsutas meeshääl kurjalt.
Mul hakkas kõhus paha ja pea valutas. Ma hingeldasin jubedalt. Ma tahtsin neid elukaid nii väga näha. Järgisin enda instinkti ja puudutasin urka seina, soovides, et ma kõigest väest nende nägusi näeksin. Minu jahmatuseks hakkas sein muutuma hägusemaks ja veelgi hägusemaks, kuni see kaotas enda värvi ja hakkas selgelt läbi paistma. Sain aru, et ainult mina näen neid, sest nad ei vaadanud minu poole kordagi. Tundsin ära väikse kääbuse, tema kõrval seisis pikk lühikeste juustega naine. "Freakerz" ütlesin ma mõttes põlastavalt. Mis on neil minust asja? Sellepärast nad mu röövisidki, et mind ära tappa? Sest mina tapsin nende vastiku maonaise?
Rohkem ma möelda ei saanud, sest kitsas ruum hakkas kokku suruma minu hinge ja hingamist. Võtsin käe seinalt, mille järel sin jälle endiseks muutus. Ahmisin õhku kuni minestasin.
Järgmine hetk kui ma ärkasin, tundsin et ma ei ole enam seal urkas, vaid kuskil õues. Varajane päike tõusis uduloorist. Linnud laulsid puudel. Ma tundsin, et olen kuidagi kõrgel. Suure vaevaga nihkusin istukile. Vaatasin enda käsi. Need olid verised. Suure hirmuga hakkas mu süda tukslema ja ahmisin jälle suurelt õhku. Vaatasin enda alla. Minu all seisis suur kuhi inimesi, kes olid verest tühjaks jootud. Nende riided seletasid, et nad olid kõigest väest püüdnud vasta hakata. Minu pilk läks hiiglama suureks ja mõtlesin: "Kas mina tegin seda?"