Koolisuhted 16. (2)

Imelik, see on ju minu nimi. Ma ei saa aru kuidas see sinna kassi külge sai. Igatahes oli õues juba veel pimedamaks läinud ja ma hakkasin komberdades Stiina poole astuma. Kuid see kass koguaeg jälitas ja jälgis mind. See oli natuke kõhe tunne. Kui Stiina õuele jõudsin langesin ma sõna otseses mõttes maha. Ma lamasin seal hommikuni. Magasin ka natuke, kuid juba varahommikul hakkasid autod sõitma ja äratasid mind üles. Stiina ei olnud mind veel üles leidnud. Huvitav kas ta üldse otsis ka? Kuid kass oli ikka minu kõrval, nurrus tasa tasa. Ta nägi nii armas välja. Lamasin seal veel mõne minuti, sest ei tahtnud kassi äratada. Lõpuks hakkasin maja poole kõmpima. Majal jooksis vastu Stiina ja hakkas kohe pärima:

Stiina: "Issend Jummel küll. Kus sa olid? Me olime kõik sinu pärast mures. Eee... Kelle kass see veel on?
Mina: "Oeh, ma läksin poodi ja nägin kuulutust. Seal olid mingid kassi kuulutused tahtsin neid otsima minna, aga nägin mingit maha põlenud maja, sealt leidsin ka selle kassi. Ta on mul koguaeg järel käinud. Öösel lihtsalt magasin seal maas kuna olin liiga kurnatud ja haavatud, et tagasi tulla."
Stiina: "Kindel? Väga imelik. Emm... sa võiks pikali heita, ma tegelen Lucy eest."
Mina: "Imelik miks sa mu nime ütlesid, miks sa lihtsalt mulle sina ei öelnud? aa... sa mõtlesid kassi? Oot - oot, kus sa selle kassi nime tead?"
Stiina: " Ahh.. Sa oled väsinud mine parem voodisse! Ma toon sulle vett."

Stiina pani mind voodisse ja läks vett tooma. Olin omadega tuksis kuna ei saanud mitte millestki aru. Stiina tuli tagasi ja andis mulle vett. See vesi oli küll imeliku maitsega ja pani mu pea pööritama. See pani mind hullumeelselt isegi magama. Ma olen kindel, et see.....

Uni:
Olin Stiina isa kabinetis. Seal olid Stiina ja ta vanemad. Nad vaidlesid vist minu pärast.

Stiina isa: "Kas sa andsid talle unerohtu?"
Stiina: "Jah. Kas see on ikka vajalik?"
S Ema: "Jah on küll, kui ta juba majast teada sai. See ei tohi ju päevavalgele tulla, see suur saladus."
S isa: " Egas siin teha enam mindagi pole. Kristel tuleb homme hommikul siia ja võtab ta kaasa. Võib - olla peavad nad talle natuke valetama, et ta natuke hull on. See ju põhjendaks seda maja värki ja kõike muud."

Reaalsus:

Ärkasin samal hetkel. Tuba oli tühi. Kõik olid vist majas. Ma otsustasin põgeneda, sest tundsin, et see uni oli tõeline. Sest see vesi pani mind ju unele. Pakkisin asjad nii ruttu kui sain. Kui tahtsin uksest välja minna märkasin, et Stiina on tulemas. Ronisin trepist üles ja tagaukse kaudu välja. Ega ma ei taha ju hullumajja minna. Ja ennäe, see kas oli seal ukse all puuris kinni. Võtsin puuri kaenlasse ja jooksin põõsastesse. Vaatasin veel tagasi ja nägin kuidas Stiina endaga tagaukse juures rääkis.

Stiina: " F**k küll. Ta on põgenenud!"