Keelatud reeglid 29. (3)

Tõusin voodist ja andsin beebi Melrose’ile. Küsisin kas Matt on käinud vahepeal ning ta ütles et teda pole kaks päeva nähtud siin kohas. Tundsin kuidas ma selle kahepäeva jooksul olen näljaseks jäänud, seega otsustasin jahile minna. Üritasin metsas kiiresti teha, kuna tahtsin ka Matty juurde minna. Leidsin paar panterit ja ühe kitse. Imesin nad tühjaks ja hakkasin Matty poole minema. Kui olin tema maja lähedale jõudnud jooksin kiiresti tema ukse taha, et keegi ei peaks jääle oma südame atakki saama, sest arvab et ma tulin teda sööma. Koputasin uksele, kuni see muutus prõmmimiseks. Ma olin rahutu, kuna keegi ei tulnud ukse peale. Lõpuks tema karjast üks poiss teise maja juures hüüdis mulle, et teda pole.
”Mis mõttes ei ole? Kas ta läks karjaga kuskile?” küsisin mina.
”Ei, teda pole juba kaks päeva. Keegi ei tea kus Matthew kadus.” ütles ta vastu.
Astusin talle lähemale, ta oli vist Greg Wonkeydown, keda ma olin enne Matty’ga kohtumist näinud meie maja tagaõuel. Imelik, et ta mind ei kartnud, ega ära tõrjunud nagu teised hundid.
”Kas ta on kadunud? Kas keegi röövis ta?!” hüüdsin ma meeletult.
”Vist jah. Viimati teda nähti siis kui ta hakkas sinu juurde tulema.”
Hakkasin hingeldama ja närvitsema. Ütlesin aitäh ja jooksin minema. Mul oli vaja ta üles leida. Läksin vist isegi paanikasse, sest jooksin keset sõiduteed ja vahtisin igasse autosse mis minust mõõda läks. Jooksin terve linna läbi kuni pimedus tuli. Käisin veel metsas otsimas ja öösel läksin tagasi tänavatele. Üritasin paista nähtamatu, sest ei tahtnud märgatavaks jääda. Kuigi mind märkas meeste kari. Nad hakkasid mind jälitama, kuni vilistasid ja hüüdsid mind tibuks. Ma ei hinganud, sest ei suutnud. Muidu oleks ma nende vere lõhna tundnud või neile kallale läinud. Kõndisin inimese kiirusel, ehk väga aeglasti. Huvitav kuidas ma kaupluses ma kellegi vere lõhna ei tundnud. Võib-olla oli seal vähe inimesi.
”Hei, kuuled või? Tibu, kuhu minek? Tule siia papa juurde!” ütles üks meestest.
”Tõmba uttu mees!” sai mul kõrini nendest haiglatest mehikestest.
”Hei, ei. Minuga niimoodi ei räägita. Kuulsid #!?!#?” kuulsin kuidas ta midagi taskust hakkas urgitsema. Jäin seisma, tõstsin pea ja kuulatasin. Kõlas püstoli moodi. Keerasin välkkiirelt ringi ja virutasin mehe käes oleva püstoli suure kaarega eemale. Teised mehed hakkasid kartma, kuna nägid juba, et ma pole inimene. Hoidsin mehest tugevasti kinni ja tirisin talt mütsi peast.
”Sina!” hüüdsin lõriseva häälega.
***
Nägin nägemust milles ma selle mehe ära tundsin. Ta oli minu eest kostja, kui mu vanemad surid. Ta nimi oli Harry Stone. Ma alati vihkasin teda, sest tal olid räpased riided ja rasvased juuksed ning õllekõht. Ma olin siis 16 aastane, kui ta hakkas mind tähele panema. Küsis alati rõvedaid asju, näiteks kas mul juba rinnad kasvavad või kas mul on alanud päevad. Ta oli rõve. Ta käperdas mind kui ma koolist koju jõudsin. Õnneks ta mind ei ahistanud seksuaalselt, sest ma hoidsin ennast alati toas luku taga, ega söönud pärast kooli midagi enne kui see siga magama oli läinud. Kui asjad hullemaks läksid, põgenesin majast 17 aastaselt ja hakkasin sõprade juures ööbima, kui neile see lõpuks ei meeldinud, viskasid nad mind välja. Mul polnud kuskil elada, seega magasin tihti tänavatel. Minu vanemate pärandust ta loomulikult ei tahtnud mulle kätte anda, õnneks ei saanud ta seda ka raisata, sest muidu oleks see juba otsas. Kui ma lõpuks 19 sain, üritasin tööd leida. Ühe tööotsa ma sain kohvikus ja leidsin endale ka sobiva korteri. Kui üks päev koju kõndisin, jäingi kellegi söömaks ette. Nii sain vampiiriks.
***
”Cleo? Ole nüüd kena ja pane mind ilusti püsti.” üritasin tema viimast soovi täita ja panin ta püsti. ”Kus sa olnud oled? Oo, sa oled nii suureks kasvanud.”
”Ära katsu mind!” lõristasin suust viha välja. Haarasin ta uuesti enda kättesse ja pigistasin hambad tema kaela. Tundsin kuidas elu mu sisse kihas. Inimveri maitses nagu soe päikese kiir külmal talvel või narkootikum, mida pole narkomaan juba aasta aega tarvitanud. Minu iha vere vastu kasvas aina rohkem. Kaanisin ja luristasin, kuni ta otsa sai. Võtsin enda suu ehmatusest ta kaelast, sest tahtsin veel. Tundsin kuidas ihu kisendas vere järele. Hakkasin juba uut inimest otsima, keda juua.
”Cleo!” see oli Matt, kes oli minu seljataga ja arvatavasti nägi mida ma tegin. Kuid sellel hetkel oli mul kinnisidee verest seega minu nime peale pöörasin ennast ja lõrisesin meeletult Matty peale. Ja hakkasin juba uut ohvrit otsima. Matt tegutses kiiresti ja moondas ennast hundiks ning hüppas mulle kaela. Ma olin nii loll, sest panin talle käega suure äsaka. Siis alles tulin ma teadvusele.
”Oh, Matt!” jooksin ta juurde, pisarad voolamas. ”Andesta palun. Ma... ma ei tea. A..se...noh... Ma ei oska seletada! Palun ärka.” nutsin ta juures. Tema nägu kattis kerge verekiht, kuid midagi ohtlikku vist ei olnud. Ta ei liigutanud ennast ja tundsin kuidas minu keha hakkas surema. Surema vajadusest juua ja ahastusest mida olin teinud Matty’le. Minestasin tema kõrval.
***
Tunnen kuidas valgus välgub minu peale. Nagu keegi pildistaks mind. Kuulen ka inimeste hääli. Avan silmad. Ma olen ümbritsetud inimestest. Matty minu kõrval ei ole. On päev, ma kihan päikesest. Kõik pildistavad mind ning räägivad, sosistavad ja on kohkunud. Ma ei suuda enda jalgu liigutada. Midagi on valesti. Ma ei tunne enda alakeha. Mis viga? Tõstan raskelt pea, kui tunnen, et see on verine ja huugab valusasti. Vaatan enda jalgu, õigemini ei näe neid, sest neid pole.