Creepy history, 1. ¤ (4)

,,Ma kardan. See koht tekitab kõhedust, " kogelesin ma. Johnny ja Lembert naersid. Mina aga vaikisin, seda sama tegi ka Marleen. Poisid olid järjekordselt mõne rumala plaani mõelnud välja. Seekord kavatsesid nad aga külastada ühte vanaaegset maja.

,,Oled sa nagu mõni tita?" narris Lembert mind. Kostis pikk vaikus, mis ei meeldinud Johnny'le ja Lembert'ile kohe üldse. ,,Tulge juba siis, Marleen ja Victoria. Siin pole midagi karta." Ma olin lõpuks päri. Noh, pole ju tegelikult midagi karta. Maja pidavat olema väga kena nii seest kui väljast. See oli tõde. Igalpool olid iidsed sisustusasjad ja mööbel. Räägiti ka, et seal majas surid inimesed kummalisel kombel, põhjust aga ei leitud. Mina ja Marleen läksime teisele korrusele. Kõndisime niisama kuni Marleen avas ühe ukse. Uks viis meid ühte ilusasse tuppa. Tuba oli väga kena - õrnroosa tapeet, lai voodi, kirjutuslaud, riidekapp, öökapp ja kõike muud. Hästi ilusad maalid aga vedelesid maas. Ma uurisin neid ja katsusin isegi. Kui ma panin maalid sama koha peale tagasi, kus need varem olid, pöörasin ma ümber, et uurida edasi ümbrust Marleeniga. Aga ta oli kadunud! Ma sattusin paanikasse. Kuulsin, kuidas kellegi suu oleks nagu kinni teibitud ja keegi 'röögiks'. Tegelikult PÜÜAKS röökida. Hääl tuli ülevalt. Mul ei jäänud midagi muud üle kui uurida järele. Kõndisin trepist üles ja peatusin ühe ukse juures. Pigistasin silmad kinni ja avasin ukse..

*

Roosapoosa jätkab. :)) Meeldib kahekesi teha järjekaid. Jah, ja seda kõike KOOS.
Viite palun. Ja jutt on mina vormis. Ka tema kirjutab Victoria vaatepildis. Uut osa oodake temalt, eks?

Autori kommentaar »