Müstiline 17. (8 osa). (5)

" See on alles algus! Lõpeta uurimine, või sa SURED!!!" See oli kirjutatud punasega! ... Ei, see oli hoopis VERI! See oli jube! Kui Liina selle oma kotist välja viskas, kadus see kohe ja ta istus rahulikult bussis ja sõitis Tallinna poole. Aga see sõnum pidi ju midagi tähendama. Ta hiilis bussijuhi juurde ja vaatas mis bussijuhi nimi on. Pool bussi magas. Ülejäänud vaatasid aknast välja. Ei, ei, mis see siis tähendas? Nimesilti polnud ja rinna pealt oli bussijuhil verine. See unenägu... Tallinn. Juba esimesed suured ehitised. Vanemad: "kullake, kas sa jõudsid juba kohale?" "Jah, ma jõudsin just kohale." "Kus sa juba oled?" "Kuule, hakkame just bussi pealt maha minema!" "Okei, tsau mu musi!" "Tsau!" Liina pani telefoni kõrvale. Ta ei saanud aru, kuidas said need kaks asja: unenägu ja päris elu, seonduda? Juba bussijaamas. Sugulased ootasid nagu oleks neile helistatud, kus ja millal buss saabub.

Autori kommentaar »