Müstiline 17. (7. osa). (2)

... oli pime ja õudne olla. See oli nii jube. Liina ei teadnud mida teha. Kuidas ta nüüd Tallinnasse saab? Buss ju siit kedagi kaasa ei võta! Loog ju, kui sa kükitad metsa ääres, miks siis peaks võtmagi. Ta teadis, et varsti vanemad helistavad varsti ja küsivad kus ma olen. Nendele võib öelda, et: "Tallinnas", aga sugulased! Kui nendele ütlen ka, et: "Tallinnas", hakkavad nad kohe pärima, et: "kus me sind peale võtame" ja nii. Mida nüüd teha? "No see on selge, et siia metsa ma konutama ei jää!" Pobises Liina omaette. See mets asus väga tee ääres ja Liina imestas, miks siit siis ükski auto mööda ei sõida. Selge see, et siit ei pidand nad sõitma. Tegelikult Liina nii või naa enne õnnetust bussis imestas, et miks nad Tallinn Tartu maantee pealt Saku peale keerasid. See oli selge, jah, siin oli bussijuhi enda käsi mängus. Ema ütles talle ju, et nad sõidavad mööda Tallinn Tartu maanteed. Nüüd on nad kuskil Saku lähedal. Või... ei! Nad on hoopis tupikteel! Teed enam siit edasi ei läinud! Tagasi oli ka päris mitu kilti!!! Liina läks veel bussi vaatama, et mis selle bussijuhi nimi on ja kuhu ta omaseljakoti jättis. Algul läks ta bussijuhi juurde ja nägi seal... tühjust! Bussijuhti ei olnud enam seal! Oma seljakoti leidis ta üles ja tahtis sealt telefoni haarata, et ise po#!?!#eisse helistada. Seal sahtlis, kus oli telefon, oli ka silt kirjaga...

Autori kommentaar »