Müstiline 17. (6. osa). (4)

Buss hakkas sõitma. Tee kuni Saku alguseni oli väga normaalne. Kuid siis, Paarsada meetrit enne Sakut käis põmm! Mootor ütles üles! Oh häda ja õnnetust! Hädatuled läksid põlema! Algul tundus lihtsalt, et: "ah, mootor korrast ära! Pole ju midagi." Aga siis, mis kõige hullem, Buss käis külili. Buss oli täiesti viltu. Inimesed vaevlesid käe- ja jalaluu murdude käes. Liinal hakkas õudne. Ta jooksis bussijuhi juurde, et sealt esmaabikarpi haarata. See mis ta seal nägi oli kohutav! Bussijuht... ta... ta... OLI SURNUD!!! Liina karjus ja proovis bussist välja hüpata. "Kuskil peab ju see varuväljapääs olema!!!" Aken, mille peal oli silt... see oli tagapool, see tähendas, et ta pidi minema üle murtud luudega inimeste, võibolla üle mõne laiba. Ta hüppas pea ees aknast välja. Või vabandust, ta lõhkus kõigepealt klaasi jalgadega ära ja siis hüppas sealt välja! Kui ta väljas oli hakkas ta jooksma, kuskile kaugele, ise ei tea, kuhu. Ta teadis, et varsti näeb seda mõni inimene ja kutsub po#!?!#ei. Siis kü#!?!#e tema käest, et miks ta üksi on ja viiakse ema ja isa juurde tagasi. No see pole veel kõige hullem. Ajakirjandus. See on ju ka kohe kohal. Ema ja isa loevad ju ka uudiseid. Nad saavad teada, et ainus inimene, kes pääses ilma vigastusteta oli väike laps Liina Kart. Kui ema ja isa teada saavad, et ta valetas neile on Liina kuuks ajaks koduarestis ja mida hullemat veel. Ta jooksis metsa, kus...

Autori kommentaar »