Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Somewhere with you. #3# (1)

Algul ma ei pannud midagi tähele. Lihtsalt vedelesin voodis ja nauitisin mõtteid. Kuulsin kuidas keegi tuli uksest sisse. Eeldasin, et see on minu austav teener. Pikutasin voodis umbes kaks tundi. Uniselt tõusin voodist, pärast pikka uinakut. Robot laadis akut, seega ei tahtnud teda tülitada ja läksin külmakappi juurde toitu otsima. Leidsin pistaatsia pähklivõid ja viinamarja moosi. Panin kreemi saiale ja moosi keskele. Võtsin kätte ning lohistasin teleka juurde. Vaatasin telekast filmi "Mineviku meenutades". Ma ei saanud eriti värvidest erkavat ekraani silmata, kuna kiri laua peal kohe tungis mu silmi. Vaatasin selle siis uuesti läbi. Huvipärast läksin internetti ja panin otsingusse Gregoria Mahhengruis. Tuli palju pilte kenast noorest neiust. Tal olid kenad valged pikad siidised juuksed ja tal oli õhuke valge kleit seljas. Ta seisis uhke mõisa kõrval, mis tahetakse kaubamajaks teha. Võtsin jalad selga ja istusin autosse. Jõudsin sinna koheselt. Vaatasin sisse. Olin kodust kaasa võtnud taskulambi ja uurisin maja sisu. Seinu kattis kena ämblikuvõrgu kiht ja maalid olid tolmust hallid. Kõndisin kriuksuvast trepist tasakesi üles, kartes et see iga hetk võib variseda. Leidsin avara toa. Sellel ajal oli see vist elutuba. Elutoast läks uks raamatukokku. Juu vist seal see raamat oli ka seisnud. Kõndisin tagasi trepi juurde ja sisenesin suurest uksest sisse. Toas oli suur ja pehme voodi, ikka veel kaetud uhkete linade ja tekikottidega. Järsku, just sel hetkel kui püüdsin väga vaikselt olla, lehvitasin tuvid mulle oma sihvakate tiibadega, mind surnuks ehmatades.
"Mis? On seal keegi? Appi! Aidake!" kuulsin ma häält alt korruselt. See aina jätkus ja jätkus. See oli pehme naishääl, mis tuli keldrist. Jooksin midagi mõtlematta keldrisse. Seal olid rotid ja kõhe hais. Kohkunult nägin enda ümber vangikonge, kus olid ikka veel laiba jäänused. Hakkasin öökima ja püüdsin neid mitte märgata. Jooksin kiiremini hääle poole. See oli keldri kõige pimedamas nurgas, see tuli kambri ukse tagant mis oli väljast poolt lukku pandud, nii et sees olija ei suutnud seda lahti teha. Eemadasin suure puutükki, mis oli riiviks ukse ees. Minu kätesse langes räbalates riietes noor naine, kes sarnanes väga tüdrukule, kelle pilt oli googles.
"Oh ma tänan teid, et te mind päästsite! Ma olen nii kaua siin all olnud!" vuristas ta ruttu juttu suust välja.
"Kuidas te siia sattusite? Ma mõtlen siia alla?" küsisin ma tema käest.
"Oh see oli väga jube. Minu vanemad läksid Vaisbergidega tülli ja nad tungisid meile kallale. Ma olin armunud Hans Vaisbergisse, kuid tema emale ma ei meeldinud ja ta käskis mind siia luku taha panna, et mind pärast piinata, kuid ma arvan et mind unustati üldse ära." ta tegi mulle käepeale sada musi ja tänas mind veel palju palju.
Viisin ta enda koju ja ütlesin Dolerosile, et ta otsiks talle mõne ilusa riietuse, mis talle selga panna ning ta valmistaks talle korraliku õhtusöögi. Gregoria, kes ta oligi, ütles et ta ei suuda kannatada ning ta pesi ennast puhtaks, pani kenad riided selga. Doleros tegi talle kähku kena soengu ja seejärel läksime kenasse restoraani.

Teavita ebasobivast sissekandest!