Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #12 - Kurja võluri loss - Üheteistkümnes peatükk - Rahu (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Üheteistkümnes peatükk - Rahu

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Shamash lajatab sõjahaamriga põrandasse kaks põhjatut auku, Randie ja Leyah ajavad kivist rotid sügavikku. Kõik lähevad raamatukokku. Druiid jääb ukse peale passima, aga seljatagant kihutab mööda kummitus, kes teeb nii koledat häält, et Leyah kiljatab ja jääb hirmunult värisema. Shamash kahmab ta tuppa ja lööb ukse kinni.

Kui druiid maha rahustatud, kogunetakse mahagonist laua ümber, vahitakse malelauda. Pika vaatlemise tulemusena saadakse aru, et must saaks teha ühe käiguga mati. Haldjas puudutab ettevaatlikult malendit. Mitte midagi ei juhtu. Lonewolf võitleb dilemmaga, kas teha ühe käiguga matt või käia midagi suvaliselt. Teised utsitavad tagant, et tehku võidukäik ära. Lonewolf tõstab malendi ning matistab valge. Kõik haaravad lõksu kartes relvade järele. Käib klõps ja laua seest tuleb välja väike salasahtel. Selle sees on pealuu, millel samuti mingi maagiline märk otsa ees. Relvad lastakse lahti ja ohatakse kergendatult. Oht tundub olevat möödunud.
Märgitundja druiid on siiski üpriski endast väljas ega suuda hetkel piisavalt koguda, et tuvastada, milline kuufaasi märk kolba peal on.
Randie kasutab võimalust ja lajatab: “minu arust me peaksime liikuma ikkagi kõik koos!”, osutab Malachi ning enda peale: “ja lõpuks puhkama ka! Kaua võib!”
Seltskond vaatab ringi - tolmuste raamatutega raamaturiiul, kaks mugavat tooli, seinte ääres samuti enamvähem korralikud istumisalused. Randie mõttel tundub olevat täitsa jumet.
Haldjas kõnnib ukse juurde ja ütleb: “olgu, puhake, ma jään valvesse.”
Nõid Malach võtab raamaturiiulist umbropsu ühe raamatu, viskub ühte lähedalolevasse mugavasse tooli ning jääb teost lappama. Teised potsatavad suvaliselt sinna, kuhu saavad, oma mugavusastme järgi. Randie seevastu läheb võimalikult kaugele raamaturiiulist, ei tea küll miks?
Puhatakse umbes tunnikese jagu. Aegajalt on kosta koridorist jooksumüdinat, kuid see ei üllata enam kedagi. Seltskond tunneb sellist mõnusat sisemist rahu ja vigastused tervenevad.
Kui seltskond jälle jalul, pöördub haldjas Rivana poole ning küsib nõudlikult: “noh, räägi, mis siin eelmine kord toimus!” Laulikuneiu saab korraks pahaseks, kuid see läheb kohe üle ja vastab siis ausalt: “ma ei tea.. Me käisime siin aga meil läks väga halvasti. Ma olin ainuke, kes tagasi tuli…” Nõid lõikab vahele: “miks?” Rivana vastab: “...teised kadusid ära... Ma ei kujuta ette, kuhu. Järsku olin üksinda ega julgenud edasi enam minna... Aga ma tunnen jätkuvalt, et pean siin majas olema ja saladuse ära lahendama. Siin on mingi saladus!”
Shamash seedib kuuldut ja küsib: “aga kuidas sa välja said?” Laulik vastab: “tagauksest läksin, jooksin välja, ma olin nii hirmul. Vist sain kuidagi üle aia, väga ei mäleta. Aga ma sain välja… Üks asi, mida mäletan, et ruumid olid samasugused, näiteks söögituba oli nii nagu praegu. Aga koljusid polnud laua peal, sahvris ei olnud rotte ja kiviks ka seal ei muutunud. Kiviks muutus kuskil teises ruumis. Ma mäletasin neid tube päris palju aga tundub, et on täiesti muutunud, kus miskit juhtub.”
See paneb teised mõtlema ja ohkama. Haldjas küsib: “aga mitu inimest kaduma siis läks?” Rivana vastab: “olime viiekesti, teisel korrusel läks viimane sõber kaduma ja siis sattusin paanikasse ning põgenesin.” Randie üritab ka pinnida - mis nendes tubades siis ikkagi oli, äkki saaks kuidagi neid teadmisi ära kasutada, kuid laulik arvab teisiti: “nojah, seal on magamistuba ja teisedki ruumid, pikk koridor, aga sellel pole erilist tähtsust, kuna tubade sisustus koguaeg muutub. Me arvasime, et seda põhjustas poltergeist, nagu praegu - keegi jookseb ringi, helendab, müdistab. Arvatavasti nemad muudavadki. Kindlasti on oma osa ka maagial, sest kiviks ju poltergeistid ei muuda…”
Seltskond jääb vait. Aga Rivana jätkab heietamist: “ma arvan, et see kivistumine ja maagia on seotud üldse võlurist omaniku endaga. Too sai erilise saua, milles peidus erinevad loitsud. Usun, et ta üritas seda avada ning need võimed endale saada. Pärast seda pole sellest võlurist midagi kuuldud. Võibolla läks midagi nihu ja need loitsud ongi nüüd mööda lossi laiali.” Rivanale jõuab kohale, mida ta just rääkis ja muutub kurvaks, istub nurgas oleva tooli peale ning hakkab nutma.
Seiklejad seda ei märka ja hakkavad elavalt arutama, mida nüüd edasi teha. Randie pakub välja, et see purgiga ruum, kus ta enne viibis, on veidi kahtlane, peaks kontrollima. Shamash arvab, et peaks tuvastama kolba peal oleva märgi. Ja mida siis küll tehakse?

Järgmine osa "Kaheteistkümnes peatükk - Vaas" ilmub laupäeval, 25. juunil

Autori kommentaar »

Lugu jätkub siin: "DnD #13 - Kurja võluri loss - Kaheteistkümnes peatükk - Vaas" »

Teavita ebasobivast sissekandest!