Miks Just Nii ?? #9 - ...Sest Eilne On Läinud Ja Homne Ei Pruugi Kunagi Tulla... (2)

Eelnevalt...

"Ma soovin, et ma oleksin.... surematu.... igavesti....."


Diivan... Auklik aga pehme.... Hiir jooksis mööda diivani seljatuge ja ronis väikesesse auku diivani taga. Tugev tusk valdas mind ja ma lihtsalt vedelesin ja vahtisin ainiti puruks löödud televiisorit. Mu majast oleks nagu tornaado üle käinud.... Ja see vedas Heleni endaga... Lühter kukkus ülevalt külalistetoa laest alla, läbi lae, otse trepile, mis oli juba niigi täis pabereid klaasikilde, riideid ja riidetükke, põrandaliiste ning udusulgi, mis olid laest läbi tilkuvast vihmast täielikult vettinud. Maailm oleks justkui nagu kokku varisenud. Kuid mul vilksatas idee, kuid see poleks olnud eriti tulukas, ja ma jätsin selle sinnapaika, kellelegi teisele mõtlemiseks. Üleval avas keegi ukse - küllap tuul, mis koos vihmaga niikuinii laest läbi tuleb ja laiali kandub. Purunes aken - arusaadavasti laelaud, mis teise korruse laest alla kukkus. Ma ei ole kunagi uskunud, ma ei usu ja ma ei hakkagi uskuma kummituste olemasollu ja ma muudan kõik imelikud asjad loogiliseks. Pole midagi üleloomulikku ja ei saagi olema. Nii on elu loodud. Kuid miski tahtis seda ümber lükata. Telekasse ilmus nägu, kes jõllitas mind, nagu mina ennem telekat. Pilk oli rahutu, kuid samas lahke ja õrn.

" Roheline... On ikka ilus värv... Nii palju loodust ja üks roheline maja üleliigsetel tänavatel peale New Yorgi lumiste roheliste pilvede ja rohelise kuuse sinu maja ees."

Ma ei saanud aru mida see verine kuju rääkis ja lõin telekale veel ühe mõlgi sisse. Mul tekkis küsimus - kui mu vend ja isa surid peale kollitamist, ja kollitas laps, siis kuidas tema asjaga seotud oli. Jõhkardist surematu oli pettus ja süüdi oli vaid see laps. Üle silmade " emotukaga " laps. Smaragdroheliste silmadega, ma teadsin seda. Ma polnud neid küll näinud, kuid olin kindel. Nägu telekas rääkis rohelisest. On see mõni lõks ? On keegi mind selleks sundinud ? On see mäng ?

Autori kommentaar »