Legends of the land: 2.osa (12)

Sisse astumine

Viimase nädala oli Daria (praktikant, kelle nime ma sain teada alles paar päeva tagasi) mu elu muutnud raskeks. Ta oli üritanud mulle pähe tuupida iidse keele lihtsamaid lauseid mida mul võib vaja minna sisse astumiseks, Daria oli mulle selgeks teinud, et on üheksa meistrit kes õpetavad midagi ja kolm meistrit kes korraldavad ülikooli elu. Lisaks olin selgeks saanud, et ainuke meister kes oli inimene andis alkeemiat, mis mingil määral pakkus mulle huvi.
Istusin koos Dariaga Sosistava koju eesruumis. Daria oli närvilisem kui mina. Ta toksis sõrmedega enda konspekti ja pomises midagi iidses keeles.
"Väga hea, pea meeles: Kui sul veab saad sa enda õppemaksu väga väikse, aga lootus on väike. Mängid lolli ja vastad kuradima halvasti küsimustele saad õppemaksuks 30 hõbedat." lausus Daria närviliselt.
Noogutasin talle. Õppemaks, masendav asi, millele praegu mõelda. Mu taskus oli 2 hõbedat ning ka need olin saanud Kuradi kõrts-ist, kus õhtu otsa saatis mind ebaõnn varastades.
"Daria, mis on kõige väiksem õppemaks mis on määratud?" pärisin kaheldes. Daria turtsatas. Ta pööritas silmi ja ajas ennast sirgu.
"Väga, väga väike õppemaks määrati juttude kohaselt Merlinile, kes on nüüd üks kolmest meistri. Tema õppemaks oli püsivalt vaid 1 hõbe."
Oigasin. Ma polnud küll helgepeaga ning asjade kohale jõudmine mu ajju võis võtta küll palju aega, aga praegu saabus see välkkiirelt. "Daria kui see õppemaks määrati siis oli ka põhjust. See oli kuskil 1400 aastat tagasi ja nii palju on mul sinu ajaloo tundidest meelde jäänud, et ülikkoolis õppis siis kuskil 500 õpilast ainult."
"Jah, see võis küll nii olla." vastas Daria mulle pahuralt. Saali uuristas ennast vaikus. Kõik oli vait ja hoolikalt kuulates võisid kuulda kaht vaikust. Ärevat vaikust ja hulluksajavat vaikust.
Vaikused lõhestas madal hääl: "Jado! Hääl ajas võpatama paljud õpilased kes õppisid sisseastumisteks veel.
Tõusin püsti ja sammusin kivist ukse poole. Ohkasin ja sirutasin käe ukse poole, kuid mulle järele hõikas Daria. "Thea, ära lase endale õppemaksuks saada rohkem kui 5 hõbedat ja ära mängi aadliku, nii su õppemaks on hoobilt 30 hõbedat!"
Naeratasin rahulolevalt ja sisenesin Sosistavasse kotta. Koda oli pime aj valgust andsid sajad küünlad. Pimedusega harjudes võisin näha Sosistava koja rikkalike kivisse taotub pilte. Kõik pildid rääkisid eri lugu.
"Kohal on 12 meistrit. Ülem meister Odin, Surmajumalanna Morrigan, Võlur Merlin, Alkeemia Meister Nicolas Flamel, Sõjanduse Meister Mars, Ravitsejate meister Asklepios, Arhitektuuri Meister Syn, Sepakunsti Meister Herakles, Tehn.ikumi ülem Prometheus, Kunsti meister Euterpe, Ajaloo meister Kleio ja Iidse keele meister Helena." Odin tegi pausi ja tõmbas hinge, "Teie nimi palun."
Palve oli selge minu jaoks. Ohkasin ning laususin ebakindlalt: "Thea." Üksikud meistrid vahetasid pilke ja noogutasin üksteisele. Nende hulgas noogutas ka Ülem meister Odin.
"Ja teie vanemate nimed?"
Jäin tummaks, seda küsimust olin kõige vähem oodanud. Tõde võis anda mu õppemaksule suure löögi, nii-et ma poleks isegi pidanud aadliku mängima.
Krimpsutasin suud ja sõnasin närviliselt: "Ma ei tea nende nime." Saalis kostis pominat ja meistrite vahel arutelu iidses keeles. Geniaalne, ma olin enda õppemaksu ise suurendanud.
Saalis jäi kõik vaikseks kui Odin tõstis oma käe ja ütles: "Ma luban esitada igal meistril ühe küsimuse Theale. Alustage palun Meister Nicolas."
Hallikate juustega mees noogutas. Ta sättis oma prillid paremini ja küsis: "Nimetage palun kõik Latrokeemia elemendid."
Kallutasin enda pea kuklasse. Mis need olidki? Sulgesin silmad ning teatasin: "Väävel, sool ja elavhõbe." Meister noogutas ravitsejale, nii järgnesidki kummalised, rasked ja nippiga küsimused mulle. Osasid teadsin peast ja teised pidin leidma kiirelt loogika teel. Mind polnud küsinud veel kaks Meistrit üheksa hulgast. Iidse keele Meister Helena ja sõjanduse Meister Mars. Esimesena neist kahest küsitles mind Helena.
"V hoden pore jake fur?" kõlas Meister Helena suust.
"Pode." vastasin kohutava aktsentiga. Silmitsesin hoolega meistreid. Olin aru saanud, et Meister Mars ei olnudki tegelikult kolmkümmend nagu paistis areenil, praegu nägi välja ta vaevu 23.
Odin vaatas Meister Marsi küsiva pilguga. "Soovite ka midagi küsida Meister Mars?" Mars vastas küsimusele pead õrnalt raputades.
Ohkasin rahulolevalt. Meister Marsi pilk eksles saalis nagu lootis ta leida rahu, aga nüüdseks olid ta tumedad silmad peatunud minul.
Odin kirjutas oma paberile midagi rahulikult ja tõi kuuldavale mu õppemaksu. Noogutasin neile ja lahkusin Sosistavast kojast. Mu näol mängles õnnelik naeratus. Mu õppemaksuks oli määratud 3 hõbedat.


Kommentaare, soovitusi, kriitikat ja tõlge on autori kommentaarides.

Autori kommentaar »