Vailkud: 12 osa (8)

Vaatasin Kate vaevaliselt ja küsisin: <<Mis on? Mis juhtus?>> Kate istus ruumis olevale toolile ja vaatas mulle otsa. Ta ohkas ning küsis minult murelikul toonil: <<Kumba sa tahad teada kas Halba uudist või Väga halba uudist?>> Kortsutasin kulmu ja ütlesin ebakindlalt: <<Arvatavasti halba uudist soovin ennem kuulda kuna see tundub natuke parem kui väga halb uudis.>>
Kate vaatas mulle otsa ja ma nägin ta silmis väiksest hõbedast pisarat. <<Deph, Sylvia on surnud.>> Sain aru ,et Kate rääkis minu emast. Vaatasin talle otsa ja tahtsin küsida midagi. Ma avasin suu kuid mu suust ei väljunud ühtegi sõna. Panin suu kinni uuest ja küsisin vaikselt: <<Ja väga halb uudis...>>
Ma ei suutnud enam oma laset lõpetada. nägin kuidas Kate raputas pead ja ütles: <<Sa oled surematu ja sind jahivad jäljekütid ning sa ei suuda isegi oma võimeid kontrollida...>> Kate krimpsutas suud ja ütles ühe väikse sõna: <<Ups>>
Vaatasin Kate vihaselt, kuid üritasin säilitada rahu küsides: <<Mida sina tead ning mida mina ei tea?>> Ta neelatas ja ta nägu muutus krimpsus grimassiks. Kate ohkas ja ütles: <<Ei midagi sellist mida sina peaksid veel teadma.>> vaatasin Kate ja küsisin vaikselt ja rahulikult: <<Kate...>>
Ta raputas pead ja segas vahele öeldes: <<Katherina,>>
Kortsutasin kulmu ja Kate jätkas: <<minu nimi on Katherina De La Vega.>>
Katherina vaatas mulle otsa. Sisimas olin ma alati lootnud ,et ta räägib mulle oma elust ja nüüd oli mul see võimalus. Vaatasin Kate ootus ärevalt ja ta naeratas.
<<Ma sündisin Mehhikos 1798 aasta kevadel 13 aprill, ehk uue kalendri järgi 17 aprill, 1798. Mu isa omas Mehhikos suurt viinamarja istandust. Meie pere veinid müüsid hästi terves maailmas. Kuue aastasena sain teada meie pere saladuse, ma võin ütelda ,et ma puht juhuslikult komistasin selle otsa. Mu isa ja ema hakkasid mind treenima. Aja pikki avastasin ma ,et suudan inimesi endast eemale tõrjuda kui ma soovin, piinata inimesi psüühiliselt ja luua illusioone.
Kui ma olin üheksane uputati mu isa meie istanduse lähedal asuvasse jõkke. Mu ema päris istanduse ja mina pärisin vanad paberirullid mis rääkisid tunnetajatest.
Kui ma olin kolmteist abiellus mu ema ühe rikka hispaania aadlikuga. Aadlik korraldas meie peres kõik ümber. Ta põletas ära paberid mis rääkisid tunnetajatest. Ta pidas neid deemonlikeks olenditeks. Mu ema uus mees üritas mind mitmel korral tappa kui sai teada ,et ma olen tunnetaja.
1814 aasta sügisel mõrvati mu ema. Ma ei suutnud enam korralikult mõelda, ma ei suutnud süüa. Varsti ma mõistsin ,et ma ei vanane ja ma sain aru, et ma olen surematu.
Ma talusin neid piinu kuni 1987 aasta suveni, kuni lõpuks üks noor tudengist tunnetaja viis mind ajas tagasi ja tegi mulle selgeks ,et nii pidigi minema, saatus oli mulle ,ette määratud selliseks kujunema. Ma kohtusin tudengi kihlatuga, ta nimi oli Sylvia. Sylvia õpetas mulle tule põhitõdesid ja tule maagiat natuke.>>
Kate mehhiko aktsent lõi välja kui ta süvenes jutustamisesse. Ta oli imeline jutustaja, teda oli hea kuulata. Kate naeratas mulle ja ütles: <<Sa peaksid magama minema.>> Naeratasin tahtmatult ja heitsin pikali ainsale voodile toas.
Ma sulgesin silmad ja tundsin kuidas mu seest kaovad mured
Mu ümber kerkis tume loor ja ma uinusin.

Autori kommentaar »