Ma luban sulle - 9. (2)

- 8. "No tere, kes oled ka?" küsisin siis kui uks oli kinni läinud. Teadsin , et kõik kuulavad ukse taga. Sellepärast rääkisin vaiksemalt kui tavaliselt.

"Tere. Kas sa tõesti ei mäleta kes ma olen?" küsis kena poiss ja liikus mulle lähemale. Jah ma tõesti...

- 9.

Jah, ma tõesti ei mäletanud kes on see poiss. Vaatasin talle küsivalt silma ta näole tekkis sügav naeratus kuid ta hoidis seda tagasi.

"No, ma olen su uus klassivend. Ja me käime... praegu sinuga.." ütles poiss viimast lauset pisut veerides. Vaatasin teda imestunult ja tõusin enda haigla voodis istukile.

"Käime?" küsisin ma mitte märgatavalt õhku ahmides. Vaatasin taas ta pruunidesse silmadesse ta noogutas mulle ja istus mu kõrvale. Tooli peale.

"Muidugi kui sa enam ei taha käia... siis..." hakkas poiss veerima, et mind proovile panna. "Ei, sa oled tore poiss.. me võime käia küll." ütlesin ma kahte viimast sõna rõhutades.

"Doktor!" hüüdsin ma äkiliselt, kuna ei viitsinud siin enam olla. Ma mõtlesin, siin haiglas. Doktor tuli kraatsiliselt sisse ja ta nohises pisut.

"On kõik korras?" küsis doktor ilmekalt kuid samas ka murelikult. Kõik teised vaatasid uksest sisse ja ma noogutasin, et nad võivad edasi astuda.

"Jah kõik on okei.. See tähendab korras.." ütlesin ma parandades enda kõnerkäänakut. "Kuid, ma eriti ei viitsi siin enam olla." ütlesin metõe poole pöördudes.

"Ja, muidugi. Sa saad täna koju kui sul on vaid soovi!" mõmises doktor esirinnas ja muigas..

- loodan, et meeldis. : )