The Glass Girl - 3. (9)

Eelmises; "Headaega!" hüüdsin ma talle järgi, ta vaatas taha ja sõitis siis puule otsa. Ta oli rattaga. Jooksin murelikult tema juurde, et vaatama minna kas kõik ikka terveks jäi. "Kas kõik on korras?"

"Jah, postiljon, ei taha rohkem tüli teha." ütles postiljon, istus oma ratta otsa ja sõistis kõrvaltänavasse kiire hooga minema...

- 3.

Uurisin, kes mulle kirju küll saadab. Kuulsin ukse avanemist selja taga. Keegi kõrgetel kontsadel astus paar sammu.

"Louse-Liliana!" käratas kellegi väga tuttava inimese hääl, äkitselt mõistsin et ta on mu ema. "Mida sina seal teed?"

"Võtsin posti postiljoni käest vastu ja siis ta kukkus ja..." ütlesin ma kuid jäin pidama kuna sain aru, et vuristasin üleliia.

"Teeme näo. Et seda siin ei juhtunud. Ja nüüd mine kohe oma tuppa!" karjus mu ema ja ma jooksin koos kirjadega minema. Kuid siis mulle meenus, et kaks kirja kuulusid mu emale ja teised minule. Kõndisin rahulikus kõnnakus ema juurde tagasi ja andsin need kaks kirja tema käte vahele.

Koperdasin kogematta sisetrepiastme peal. Lootsin, et keegi seda parajasti ei näinud.

"Louse, mu armas printsess. Kas soovid midagi?" küsis see sama häälega isik kes ka ennem Mariana'ga rääkis. Pöörasin selja ja vaatasin teda. Ta oli umbes 10-12 aastane ja ta kandis teenija riietust.

"Tere." ütlesin ma hämmastunult, naeratasin talle ja jätkasin oma juttu "Sooviksin, et sa tuleksid ülesse minu tuppa."

"Päriselt ka või?" küsis te hämmingus, noogutasin rõõmsalt ja jooksin ülesse. Kuulsin ta kingakeste klõbinat, mis käisid vastu maad. Kuna mina jooksin kikivarvul siis minu omasi ei kuulnud eriti hästi. Avasin enda ukse ja astusin sisse, ootasin kuni ka see tüdruk sisse astuks kuid ta jäi täpselt ukse taga seisma.

"Vabandust. Unustasin et ei tohi sinu tuppa tulla." sosistas tüdruk vaikselt ja lõi pilgu maha. Vastasin talle kiirelt "Aga see on printsessi käsk!"

Tüdruk astus otsekohe mu uksest sisse ja sulges ukse. Ta vaatas mu tuba ja ta suu venis O kujuliseks.

"Oh." suutis ta vaid lausuda. Minu arust oli see tüdruk väga armas ja otsustasin vahetada ta riided minu viigi riiete vastu.

"Kuule. Ma sooviksin, et sa valiksid minu kapist endale samasuguse komplekti nagu mul." ütlesin ma ja liikusin kapi poole. Soovisin ka seda, et ta hakkaks minu toas elama ja muud. Kuid ma ei rutanud ette.

"Ma ei saa. Ma olen ju ikka sinu teenija." ütles ta ja jätkas juttu sosinal "Ja mitte sõber.."

"Oled ikka küll!" ütlesin ma ja valisin kapist ühe samasuguse komplekti. Liikusin sellega tema poole ja vaatasin ta keha peal kas suurus on õige ja andsin selle kostüümi tema kätte. "Proovi."
...

/ Oh, kahjuks ma ei jaksanud enam kirjutada. Aga no jah. Vähemalt natukenegi.
5? Pastakas, kkena kommentaar? ♥