Teema: Luule / Vabavärsiline

"Rose".# (1)

[i]Ta lebas maas, üksinda
ja kurvalt.
Tema õrnad lehed vajusid unne,
sest keegi temast ei hoolinud.

Tema õis oli nii lõhnav,
kuid nüüd temast alles jäi, vaid kahvatu ilu.
Tema mõrkjas lõhn oli kadunud.
Kadunud, ilma jälgedeta...

Vedeles maas ja ootas,
et keegi ta korjaks üles.
Ta võitles üksinduse ja kurbusega.
Ta kärvas vaikselt.

Kuni jõudis päev kätte.
Ta oli nagu kõrbenud süda kuuma päikse käes
ja tema lehed olid närtsinud.
Kaunis õieke, ehk roos, lebas maas, kuni ta ära närtsis.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!