Psycho...7 (4)

That's what you all have been waiting for x)

Paar viimast päeva on vaiksed olnud. Pole karjeid, pole olnud valu ja kõige enam pole olnud muundumisi. Külas on olnud ka päris vaikne ja verd on mul jätkunud. Täna päeval olin väheke näljane, niiet ma otsustasin pärast päikese langemist ohvrit otsima minna.
Õhtu saabus ja kõik valgus pimedaga. Puud sahisesid ainult õrnalt õhtuses tuules ja tuled majades kustusid järjest. Mina aga jälgisin ja vaatlesin õhtu ilusaid surma suguseid musta värvi öö linu külas ringi liikumas. Vaikselt käe käepidemele asetades, avasin ma ukse mis lubas mul astuda sinna ööse. Minu varbad puudutasid pehmet sammalt ja tundsin kuidas loodus mind endasse haaras. Sulgesin silmad ja ajasin pea taha. Nina sõõrmed lasid udusel ja veidi niiskel õhul kopsudesse voolata. Kui silmad lahti tegin olin juba pimedaga harjunud ja nägin igat väiksematki detaili selgemalt kui päeva pimestavas valguses.
Edasi kõndides kikitasin enda kõrvu, et kuulda öösse mitte kuuluvaid helisid. Hääli mida ei peaks rahulikus öös olema ja mis kuuluksid elus olendile, kes ei peaks öösel ringi liikuma. Ma otsisin oma ohvrit. Olendit keda vabastada suurest depressioonist ja kohustusest elus olla.
Kusagil kaugemal, puude ja põõsaste taga kuulsin kerget sammumist. Ma sain aru et need on inimese omad, nende omapärase sügava ja aeglase ning väsinud kõlamisega. Minu enda liikumine läks grammi võrra kiiremaks ja kergemaks. Ma varjasin enda natuke kohmaka kehahoiaku rohelise samblaga kaetud tamme taha. Puukoor oli tume kui pigi. Enda ees, paar puud edasi nägin nooremast soost naist kõndimas. Tema kehahoiakust oli näha nagu oleks ta eksinud.
" Oled sa eksinud?"
Tüdruk vaatas ehmatusega ringi, teadmata kust hääl tuleb.
Astusin puu tagant välja ja paljastasin enda kohal olu. Tüdruku pilk mõõtis ja hindas minu välimust.
" E-ei, ei ole. Ma tean küll kuhu ma lähen. "
" Tõesti? Mulle küll ei tundu nii et sa 'teaks' kuhu minna. Ma võin sulle teed näidata "
" Ei, pole vaja "
" Las ma arvan. Sinu ema õpetas et võõrastega ei tohi rääkida? " tüdruku pilk tardus ja ta neelatas kuuldavalt " aga kas ta siis seda ei õpetanud et öösel ei tohi ringi luusida? Noh. Tegelikult pole see ju minu probleem. " ma astusin talle lähemale mille peale ta ainult taganes. Ta oli kaitsetu, täiesti kaitsetu. Mitte ühtki relva polnud tal kaasas ning tema nõrk kehake poleks saanudki mulle vastu hakata.
" rahu rahu... See on täielikult looduslik, pole vaja karta. On vaid vaja mõelda et sinu mured kaovad kuni uuesti sünnivad. "
Olin tal juba nii lähedal et sain teda oma nina otsaga puudutada. Järsult lükkasin ta kõvasti vastu sammaldunud puud ja minu pea liikus tema kõri juurde. Tema kaela nahk oli veniv seega pidin eriti tugevasti hammustama. Minu hambad lõikusid tema nahka ja veri tema kaelal hakkas voolama, nagu kena punane juga. Minu imeks tüdruk ei karjunud. Ta seisis seal täiesti rahulikult nagu ootakski surma. Ma limpsisin ta kaela puhtaks ning seejärel torkasin uuesti oma teravad hambad ta kaela. Ma tundsin ta kägiveeni. Suure ahnusega, imesin tema kaelast verd mõnuledes selle mõrudas ja omamoodi ka magusas maitses. Tundsin kuidas jõud minu kehasse uhtus. Samal ajal kui tüdruku keha aina nõrgemaks ja hapramaks muutus.