Teema: Lühijutud / Ulme / Õudus

What a night! (1)

Sõitsime suure kambaga autoga, ise küll olime purjus ja puha. Kedagi ei huvitanud ja mind ka mitte. Ei tea mis võiks juhtuda lihtsalt ühel õhtul?
Limpsisin veel viski maitset tühja pudeli suu juurest. Ja hüppasin autos koos teistega. Auto oli suur Jeep, nii et me kõik kaheksakesi mahtusime ära. Priidu, Gregor, Mari, Kelli, Timon, Jackey, Andri ja mina, Anabell.
Priit üritas mulle mitu korda käsi püksi suruda ja tatti panna, aga õnneks Gregor peatas teda koguaeg. Mulle vist siis isegi meeldis Gregor.
Noh, igastahes. Sõitsime autoga, kuid järsku hüppas teele mingi asi või elukas, ega meie ka täpselt ei näinud, seega Timon, kes oli roolis, pööras auto korralikult võssa, kuid võsast sõitsime otse välja teise tee peale. Auto rappus väga kõvasti ja enamus lõid oma pead ära.
"Huh, see läks napilt. Kas kõik jäid terveks? - Jaa! Sõida edasi nüüd."
Timon sõitis edasi ja kõik rahunesid. Ma täpselt ei teagi kuhu me välja jõudsime, sest Priit oli mulle sõna otseses mõttes sülle roninud ja suudles minuga. Ma ei pannudki talle seda pahaks ja suudlesin vastu. Priit läks maru metsikuks ja hakkas mul isegi pluusi ära tirima.
Gregor jälle peatas teda. Kuid seekord otsustasin, et tuleb elu nautida ja mida iganes ja lubasin Priidul jätkata. Mari ja Kelli tahtsid vahepeal vetsu peatust ja oksendada ja midagi värki, niiet tegime peatuse. Jackey läks tüdrukutega kaasa ja Andri, Timon ja Gregor läksid suitsu tegema. Meie jäime Priiduga kahekesi ja tema kasutas mind ära. "Selles mõttes". Muutusin ühe hetkega kaineks ja tahtsin et ta lõpetaks, kuid tema läks hoogu.
Pärast 15 minutit, oksendasin ennast tühjaks ja ei tahtnud enam elada. Nii rõve ja kasutatud kaltsu tunne oli. Sõit ikka jätkus. Nüüd oli Priit Mari kallal. Vaatasin neid kahte vastikusega. Seekord istus Andri rooli ja tema kimas nagu ikka. Poole tee peal keset metsa, lõhkes üks kumm. Poisid läksid kohe asja uurima. Kumm mitte ei lõhkenud ise, vaid seda läbis suur vibunool. Kõik olid hämmingus ja ei teadnud kas karta või nutta, sest tõenäoliselt oli keegi selle meelega sinna lennutanud. Siis kukkus üks poistest järsku maha. Tüdrukud (kaasa arvatud mina) hakkasid karjuma, sest Priit oli verisena maas ja tema peast oli läbi läinud nuga. Kõik olid ehmunud ja tahtsid kibekiirelt plehkat teha, kuid see paganama kumm oli lõhki ja tesist kummi ei olnud kaasas. Järgmisena langes Kelli, kes oli autost välja karanud. Temast läbis vibunool just rinnast. Kujutasin ette kui valus see võis olla. Gregor tuli minu juurde ja haaras mul käest. Ta ütles, et me peaksime põgenema. Jackey, Mari, Timon ja Andri tulid meiega kaasa. Me hakkasime joostes teed otsima. Jooksu pealt tabas Andrit nuga kõhtu ja ta jooksis verest tühjaks. Keegi ei aidanud teda püsti, ega ei oodanud teda. Kõigil oli kibekiire. Jooksime mingit metsarada mööda, vähemalt seda ma mäletan. Kukkusin puu juure pärast, mis oli mulle jalgu jäänud ja kaotasin tugeva peahoobi pärast teadvuse.
Järgmine mida ma mäletan oli see, et nägin kõigi laibe enda ümber, kuid mitte Gregori oma. Gregor oli minu peal. Ma tundsin seda. Ta hoidis mind vägisi kinni ja võnkus hoogsalt. Hakkasin nutma ja tundsin iiveldust. Ma olin temas nii pettunud. Pärast kui ta oli mind lahti lasknud, tõmbas ta endale om püksid jalga tagasi ja jättis mu sinna samasse lamama. Kutsus kellegi puu tagant. Tundisn ära olevuse kes oli meile ennist auto ette hüppanud. Gregor oli temaga lepingu sõlminud, et nad tapavad meid kõiki, kuna me olime "nii öelda" Gregi vastu halvad olnud.
Nad tahtsid mind ka ära tappa, kuid ei saanud. Ma võtsin Mari kehast oleva mõõga ja torkasin neile mõlemale südamesse. Põgenesin metsast ja praegu istun ome kodus diivanil ja räägin po#!?!#eile, eilsest juhtunust.

Teavita ebasobivast sissekandest!