Dead like me. (3)

Vahtisin õudusega kuidas ta tema keha tühjendas. Esmalt võttis ta välja maksa, siis kopsud, siis neerud, siis soolikad ja midagi veel. Kõige viimasena võttis ta välja südame.
Kohe pärast seda kui see viimane oli välja võetud, vabanes tuba närvilisest südametuksest. Poetasin pisaraid ja mõtlesin tasakesi:
"Kas siit oleks väljapääsu? Kas ma olen järgmine?! Kas ma suren täna? Oh, kuidas ma tahaks kodus olla!"
Külmajudinad jooksid mul üle selja, kui ta minusse külma süstla sisse torkas. Valu kannatades hoidusin karjumast.
Karjumast kõige hullemaid sõnu mis mulle pähe tulid. Pigistasin kõvasti käsi rusikasse, et mitte tunda kuidas ta mulle sisse lõikab.
Ta võttis minu riided aeglaselt seljast ja viskas need nurka. Ma polnud veel kunagi nii häbistavalt ennast tundnud. Tundsin, kuidas külm tuul tuli ukse juurest, kui keegi sisse astus.
Mul oli pilk pisaratest udune ja ma ei näinud kes ta oli. Üritasin pisaraid eemale lükata, kuid ei suutnud. Surm oli nii lähedal. Paotasin suu.
"Miks? Miks mina? Ma tahan seda teada! Miks mina?"
"Kas sa siis ei tea? Mina olin seesama, kelle seest sa välja tulid. Mina olin seesama, kes pidi kannatama piinu, kui sind sünnitasin. Mina olin see, kelle elu läks sinu peale raisku.
Ja sina oled see, keda ma kõige rohkem vihkan!" lausus kellegi naishääl.
Mõtlesin ta sõnade üle. Pisarad kadusid hirmust ära ja ei tahtnud tõde maitsta...
"Ema?"
"Oojaa!"
Seejärel katsid nad minu suu rätikuga, et ma rääkida ei saaks ja see teine lõikas mulle skalpelli rinna alt sisse.
Tundsin kibetat kipitust. See järel eemaldasid nad minu maksa. Tundsin, kui paha mul hakkas.
Kuid järsku tundsin kuidas mingi vastik asi minu sisse tungis. Kõikusin tasa laua peal. Nii paha oli. Tundsin kuidas pisarad hakkasid jälle voolama.
Ma vist unustasin öelda selle inimese nime, kes ennist oli mu õe lõhki lõiganud.
ETHAN LAKE. Minu X.

KAS SELLIST EESTIT ME TAHTSIMEGI???