Mõrvari päevik, 4.# (2)

Ma ei teadnud, mida teha. Sel momendil oli mu otsustusvõime ikka väga halb. Äärmiselt halb. Ja siis mõtlesin ma hakata otsima seda võtit. Tuhnisin sahtlitest, põhimõtteliselt igalpool kuni järsku mõtlesin ma, et ehk on see mu venna seifis. Teadsin tema parooli kindlasti. Ta oli mulle selle usaldanud. Seif avanes kiiresti. Otsisin sealt võtmeid ja peagi leidsin ma ühe vana ja rooste läinud võtme. Panin seifiukse kinni ja läksin võtmega päeviku juurde. Ma tundsin juba ette, et selles päevikus on midagi salapärast. Midagi maagilist. Aga ma ei teadnud, mida. Istusin toolile ja kangutasin päeviku lahti. See oli igatahes raske. Ja peagi sain ma selle lahti. Esimese lehe peale oli joonistatud kõhe ja üsna hirmus pilt. Seal kujutati surnud naist, kes oli verine. Ma pöörasin kohe lehe ja nägin, et keegi oli sinna hoogsa ja ilusa käekirjaga kirjutanud Proua Defferman. Ja seejärel ma hakkasin lugema teksti, mis kõlas nii:
Tänane päev oli väga korras. Kohtasin siis proua Defferman'i, nimepidi aga hoopis Ilona. Ta oli üks vana ja karm proua. Ta ei meeldinud mulle. Juba siis kui mina olin väike. Kogu aeg ainult õiendas ja pidas mind rumalaks lapseks. Mul tekkisid tema vastu vihased ja keevad tunded. Ja nüüd see siis juhtus - ma maksin talle kätte. Ühel õhtul läksin ma virsikukoogiga tema külla. Väike visiit, pole ju hullu, ega? Kuid minul olid veelgi paremad plaanid. Pakkusin ka talle viskit. Siis oli ta jutukas ja tore. Kõike head. Ja seejärel ma lõin teda mõne tugeva asjaga. Vedasin ta alla keldrisse. Kui ta ärkvel oli, hakkasin ma teda piinama. Peksin teda juhtmetega ja karjusin talle näkku kõik, mida ma arvasin temast. Vana prouake nuttis (halas põhimõtteliselt) ja anus mind, kuid ma naersin tema üle. Paras talle! Kui piinamisest sai hing täis, peksin ma ta surnuks. Kõik oli võrratu. Koristasin ta laiba korralikult ära ja viskasin ta vette. Võtsin ka väärisasju, olin väga õnnelik. Ma olin enda teoga väga rahul. Pärast proua vette viskamist läksin ma otsemaid koju. Tunne oli hea.
Brian.

Rohkem ma ei suutnud lugeda. Ma nutsin. Kas selle tõesti kirjutas mu vend? Kas ta on mõrvar? Sõltuvuses? Kas see kõik on tõsi? Et ta tappis vaese proua? Küsimusi oli mu peas palju. Keerasin päeviku lukku, viskasin selle kähku sahtlisse ja panin võtme seifi. Jooksin enda voodisse ja nutsin.

Autori kommentaar »