Take it and leave , 7.# (7)

Sorri, varem pole viitsinud teha väga aga loodan, et meeldib. Enjoy! :)

*

7.#

Pärast poole tunnist sättimist ja riiete otsimist leidsin ma lõpuks ometi vastava riietuse. Kuna ma kujutasin vaimusilmas ette, et õhtu saab olema pidulik ja ka Lauren väitis seda sama, panin ma endale ülikonna selga. See nägi väga kena ja härralik välja. Ema oli ka äsja selle ostnud. Silusin enda juukseid ja panin enda läikivad tintmustad kingad jalga. Ma alles ka puhastasin neid, sest need olid seisnud kapis pea pool aastat ja need olid tolmused ja tuhmunud. Õnneks olid need parajad, ei pigistanud ega olnud liiga suured, mida ma kartsin. Märkasin, et minu ette valmistumine võttis juba pea kaks tundi aega. Otsustasin mitte istuda ja oodata, vaid minna kauplusesse ja muretseda midagi külakostiks, ikka on ju viisakas. Keerasin kärmelt ukse lukku ja kõndisin kiirelt kaupluste poole. Igal pool vilkusid sädelevad tuled ja reklaamid. Kõik oli nii kirju. Esmakordselt astusin ma läbi lillepoest, kust ma muretsesin kolm kollast roosi. Harilikult meeldisid roosid tüdrukutele, peaks proovima igaks juhuks järele. Kui ma lilled sain ostetud, läksin ma ka poodi, kus olid ainult maiustused ja mida tootsid suured firmad ja kus olid kallid hinnad. Ostsin ühe šokolaadi karbi, kus olid hiigla suured kompvekid. Seejärel ruttasin ma koju. Kui ma koju jõudsin, märkasin ma, et kell oli juba pool kuus. Natuke aega veel ja siis on Lauren´i vanem vend kohal. Ma isegi natuke kartsin ka teda. Äkki peab ta mind järjekordseks tüübiks, kes tema õe ära kasutab ja püüab hea mulje jätta oma koleda käitumise tõttu. Katsusin rahu säilitada. Vaatasin end veel peeglist ja silusin end uuesti. Pärast seda sõin ma veidi õuna ja läksin pesema hambaid. Hambapesu kestis alla kümne minuti, sest ma tahtsin väga hoolsalt pesta hambaid, et need oleksid lumivalged ja kõlbaksid naermiseks. Ja siis kuulsin ma koputust enda uksel. Järeldasin, et see on Lauren´i vend. Jooksin ruttu uksele ja tõepoolest – seal seisis üks poiss. Ilmselt oli see Lauren´i vend. Kes see ikka oleks mind tülitanud.

,,Kas sina oled Eric?“ küsis ta ja uuris mind huvitavalt. Ma noogutasin arglikult pead. Paistis, et ta oli üllatunud näoga. Ja peagi tervitas ta mind sooja ja rahuloleva naeratusega. See oli minu jaoks suur kergendus. Istusime tema autosse ja me olime valmis minekuks. Poiss ka mainis, et ma paneks turvavöö peale. Ma muigasin.

,,Sina oled ilmselt Lauren´i vend?“ järeldasin ma. Ta noogutas pead ja vastas siis: ,,Muidu on mu nimi Nick.“

,,Kas ma näen piisavalt viisakas välja?“ uurisin ma. Minu arvates polnud see just kõige parem ja meeldivam küsimus aga siiski tahtsin ma teiste arvamust teada.

,,Muidugi. Ma poleks kunagi arvanud, et Lauren, minu kallis õde, leiab lõpuks ometi enda unelmate printsi. Eelmised kõik olid passiivsed töllmokad ja tahtsid ainult teda ilu pärast. Sina aga oled viks, viisakas ja asjalik poiss. Mu õde räägib sinust kogu aeg.“ Ma tundsin piinlikkust. Kas tõepoolest siis Lauren räägib minust? Kuid siis aga jättis mind rahutuks see kui too Nick ütles, et ma olevat tema õe unelmate prints.

,,Kuidas, palun? Unelmate prints? Seletaksite palun lahti?“ palusin ma. Nick naeratas ja ta oli üsna ehmunud.

,,Kas sa siis ei näe? Ta on sinusse kõrvuni armunud ja ta peab kindlasti enda printsiks tulevikus. Aga eks aeg näitab.“ Ma olin väga üllatunud. Mu näole ilmus lai ja vallatu naeratus. Ma poleks kunagi arvanud ise ka, et mina leian endale kena ja toreda tüdruku nagu Lauren on. Ma arvasin kogu aeg, et ma olen tüüpiline nohik ja keegi ei taha mind aga see on järelikult vale. Aga siiski ma ei hellitanud end mõttega, et meist saab nüüd paar. Me oleme kõigest sõbrad ja tüdruk ise katsub saada üle Richard´ist. Peagi keerasime me ühte väravasse sisse. Rohkelt puid ja põõsaid ei lasknud esmapilgul maja tegelikku suurust aimata. Parkisime ühe maja ette. Maja nägi ääretult kena ja suur välja. Ka aed, mis meid ümbritses, oli uhke. Igal pool asetsesid roosipõõsad ja puud. Mu huulil püsis ikka vallatu naeratus. Richard juhatas mind ukse ette ja ütles:,,Koputa uksele. Ma lähen ajan oma asju. Loodetavasti saad hakkama.“ Ta patsutas mu seljale ja läinud t oligi. Olin natuke hirmunud. Koputasin arglikult tammepuust uksele ja jäin ootama kedagi, kes avaks ukse. Mu süda peksis meeletult ja veri voolas mu soontes kole kiiresti. Püüdsin küll aeglustada vere välkkiiret voolamist, kuid see oli asjata. Ma olin nii põnevil.

___________

I hope you like it.