I want to believe, 1.# (6)

Pole ammu teinud õudusjutte, seega ma usun, et ma olen alles väga toores (et ei tee väga hea loo) ja ma võin ette öelda, et ärge pettuge, sest ma tean, et lugu pole just kõige parem.

*

1.#

Oli õhtu. Nimelt ma passisin üksinda kodus, tegelesin töötlemisega arvutis. Samuti suhtlesin ka e-maili teel oma sõpradega. Ema oli läinud mu õega kauplustesse ja isa oli üldse kuskil tööl. Kui ma lõpetasin töötlemisega ja olin valmis alustama uue tööga, lõi mu ekraani ette mitusada kastikest, kuhu sisse oli kirjutatud: The ghost is here. Don't you see?" Ma irvitasin. Ilmselgelt oli see mingisugune viirus. Katsusin neid võimalikult kiiresti kustutada ära aga lootusetu - neid tekkis aina juurde. See oli väga tüütu, peaks mainima. Ja seejärel lõi ekraan üldse end mustaks. Ma olin väga pahane. Hakkasin just Anna´ pilti töötlema, kes ootas juba oma töötlust ligikaudu kaks nädalat. Jätsin töötlemise sinna paika ja otsustasin telekat vaatama hakata. Harilikult käivad õhtuti ägedad filmid. Kuid kui ma panin televiisori käima, panin ma selle ka kohe kinni. Nimelt ei olnud ka teleril pilti. Ainult sahisev pilt oli. Mõtlesin siis tegeleda millegi muuga. Tegin endale maapähkli võiga saiu, morssi ja sättisin end diivanile, et hakata lugema raamatut. Kui ma olin lugenud vähemalt kaksteist lehekülge, kuulsin ma, kuidas keegi köögis kolistas. Mõtlesin, et ehk on see meie kodukass Fredy.
,,Fredy! Ole tasem ja ära kolista seal, " sisisesin ma. Lootsin, et nüüd ometi tekib rahulik vaikus. Aga ei. Kolistamine läks hullemaks. Panin raamatu laua peale ja sammusin köögi poole, soovides näha, mida see kass siis ka teeb, et kolinad niivõrd valjud on. Kui ma kööki jõudsin ja panin tule põlema, ei näinud ma kedagi. Polnud kuskil Fredy´t. Kahtlane. Kustutasin kähku tule ja läksin tagasi elutuppa, kus ma jätkasin lugemist. Värisesin pisut, sest tundsin, et keegi nagu hingaks minu läheduses külma õhku. Võtsin endale kaissu Mõmmiku (lapsepõlve lemmik kaisukaru) ja ruudulise teki. Ja siis kuulsin ma uksepauku. Järeldasin, et mu ema ja väiksem õde on kodus. Ema tuli eluruumi ja küsis siis imestunult: ,,Ja miks siis kohe raamatu taga?"
,,Mis selles nii imelikku on?" kortsutasin ma kulmu. Ma ei leidnud põhjust ema imestunud toonile ja lausele. Ta naeris.
,,Sa ju minu teada harilikult ei loe raamatut, pigem oled arvuti taga või siis telekat vaatamas, " tõdes ema, endal punane nägu peas. Ma solvusin pisut. Ah, nii palju ta siis teab MINU tegemistest? Olen ma tõesti nii laisk ja vahin pool päeva ainult arvutis või teleri ees? Väga solvav.
,,Arvuti ekraan lõi mustaks. Rääkimata televiisorist, " ühmasin ma. Ema nägu oli üllatunud. Aga seejärel läks ta kööki, et panna oma ostetud kaubad külmkappi. Minu väiksem õde tuli ja küsis: ,,Miks arvuti ja televiisor katki on?"
,,Ega nad kohe katki pole, " vastasin ma. Pistsin kaisukaru oma õele käte vahele ja võtsin ta sülle. ,,Olgu. Sinul on nüüd tuduaeg." Ta muidugi poleks tahtnud nõustuda minuga aga tal oli homme lasteaia päev ja ta pidi varakult ärkama. Nii ta siis minu süles oli, hakkas lausa unele jääma. Mina aga tassisin teda tema voodisse. Ta pani endale kiiresti pidžaama selga ja puges teki alla. Andsin talle laksuva suudluse laubale, panin talle siidise teki peale, soovisin head ööd ja kustutasin tule. Ta oli ilmselt üsna väsinud, sest ta silmad vajusid kohe kinni. Panin oma õe toaukse kinni ja suundusin kööki, kus ema soojendas lasanjet, mis ta kauplusest oli muretsenud.
,,Ema, sa võiksid mõned soojustuspumbad osta või midagi taolist." Ema vaatas mind nagu hullu.
,,Mis pagana soojustuspumbad? Meil on need juba. Ja miks sa sellist rumalat juttu ajad suust välja?" küsis ema.
,,Jäi küll mulje, et me elame nagu mõnes vanas majas, mis on lausa viiskümmend kaheksa aastat vana ja kus on äärmiselt külm. Ja ma ei aja rumalat juttu. See on tõsi. Kui sind ja Helena´t polnud, oli väga külm. Eriti ma tundsin läheduses külma, " hädaldasin ma. Ema aga ignoreeris mind ja käskis, et ma jätaks oma vingumise järele. Ma jätsin ta hinge rahule ega tüüdanud enam teda. Tema hakkas aga mul rahulikult lasanjet sööma. Väga tore! Läksin enda tuppa ja hakkasin riidest lahti võtma. Järsku avanes minu toauks kriginaga..

*

Jätkan? Loodan, et meeldis. Minu arvates piisavalt pikk. :)
Läheb aina põnevamaks, ma luban.

Autori kommentaar »