Teema: Järjejutud / Muu

SHME, 8 (0)

Täna oli mul vaba, sest oli laupäev. Armasan aega ja laupäevad on selleks kõige sobivamad. Mõtlesin ja kuulasin oma kleintide lood üle ja siis mõtlesin, miks ja kuidas. Siis helistas mulle ootamatult kell 11:31 Kalev.
"Hallo?" küsisin.
"Tule kohe töö juurde!" ütles Kalev.
"Täna on laupäev ja mul on õigus vabale päevale!" ütlesin aru saamata.
"Tuled ja kõik! Ütled oma lubaduse sõbrannadele ära ja hakkad kohe tulema! Ma saan aru, et on laupäev, aga üks klient, Stiina Nemsenil on sulle suuri uudiseid! Ta lubas maksta visiidi eest kolm korda rohkem! Ega sul midagi plaanitud ei ole?" ütles Kalev kiiresti.
"Ei, otseselt midagi plaanis ei ole, aga ma mõtlesin veeta iseenda seltsis mõnusalt aega," üritasin selgitada.
"Tuled tööle! See võtab vaid tunni ju aega! Ma olen 10. minuti pärast töö juures. Ma ootan sind. Sa ole 12:30 kohal! Tsau, bakaa!" ütles Kalev ja pani toru ära. Porisesin omaette sellepärast, et selline apsakas oli juhtunud. Ma... mul ei ole sõnu. Panin riidesse, tegin meigi ja soengu, kontsad alla, kott kätte ja minek!
Kell 12:19 olin töö juures. Üsna napikas.
"Noh, Kalev, mis siis nüüd lahti on?" küsisin Kalevi juurde istudes.
"Stiina Nemsen helistas mulle ja ütles, et tal on uudiseid ja ta peab sinuga kohe seda informatsiooni jagama. Niiet kohe ma helistasin sulle. Ma olin just linna minemas, aga siis tulin siia ja autos helistasin sulle. Tore, et sa kohal oled ja et sa ei hilinenud. Stiina tuleb varsti. Aga ta võib varem tulla, niiet pane ennnast valmis. Cappucino?" vuristas ta.
"Nagu alati," vastasin naeratades ning läksin oma kabinetti. Panin koti tugitoolile ning hakkasin kapist otsima oma head pastapliiatsit.
"Stiina on kohal," ütles Kalev juba kabinetis olles.
"Olgu. Küsisid..." ütlesin.
"Mis ta juua soovib? Jah. Kohvi koore-ja suhkruga," vastas Kalev ja läks välja. Panin kingad jalga ja istusin oma positsioonile.
"Tere, Marta," ütles Stiina ja istus erutuses olles nahktoolile, mis ka naise erutust tundis ja krigisema hakkas.
"Mis siis juhtus?" küsisin, kui Kalev kabinetti kandikuga astus.
"Tead..." ütles Stiina erutunud olles. Kuid kui ta nägi Kalevit, toetus seljatoele ja püüdis oma erutust tagasi hoida. Aga ta ei suutnud. Suuga küll, aga kehakeelega mitte. Ta raputas veidi oma jalalabasid, vaatas kiiruga igal pool ringi ja tema käed ei püsinud tema süles.
"Aitäh, Kalev," ütlesin ja asusin Stiinat kuulama.
"Noh, mis siis juhtus? Proovi oma erutusest taganeda ja rahuneda. Ütle, mis juhtus," ütles Marta ja võttis sõõmu oma piimakohvist, aga nagu ikka - mis halvasti minna saab, see ka halvasti läheb.
"Pag.an!" ütles Marta kõvemat häält tehes.
"Oi, kuidas ma teid aidata saan?" oli Stiina kohe abivalmis.
"Ei, ma lihtsalt..." ütles Marta, juba salvrätikutega kleiti puhtaks pühkides.
"Kas nahk põleb?" küsis murelik Stiina.
"Ei, nahaga on kõik korras," vastas Marta juba naeratades. "Kleidiga on nüüd küll jamasti."
"Täna on laupäev. Ma olen teil kindlasti esimene ja viimane klient täna, kuna laupäeviti on teilgi puhkepäev. Ma tõesti vabandan, et teie laupäeva ära rikkusin, aga see on selline pommuudis, et ma tundsin juba siis erutust, kui mõtlesin, kuidas ma teile sellest räägin," vuristas Stiina erutunud olles, kuid vaatas siiski murelikult Marta poole. "On teiega kõik korras?"
"Ütle mulle sina," vastas Marta ja istus oma kohale. "Jah, sa oled tõesti mul ainuke klient täna, aga sellest pole midagi. Kuid järgmine kord ma kahjuks niimoodi tulla ei saa. Ja pühapäeviti kohe kindlasti mitte. Rääkige, mis pommuudis teil siis on?"
"Noh... ma leidsin ta!" ütles erutunud Stiina.
"Kelle te leidsite?" küsis veidi segaduses olles Marta.
"Mehe! Võrratu mees... pikk, ilus, intelligentne, lõpetanud ülikooli, on kokk ja... nii tore! Ma leidsin ta üles! Robert! Robert Leindla! Ta on lihtsalt võrratu!"
"Rr..." ei saanud Marta sõnu suust. "Vabandage mind hetkeks," ütles ta siis ja läks kabinetist välja.
"Kalev! Kalev! See Stiina... ta on minu Roberti endale saanud! Saad aru! Minu Roberti!"
"Mis?"
"Minu Roberti endale on ta krabanud!"
"Mis sa nüüd siis tegema hakkad? Lööd ta maha? Kallistad? Õnnitled? Mida?"
"Ma ei tea! Aga hakkama saab, hakkama saab.." ütles Marta ja läks kabinetti tagasi omale kohale istuma.
"Mis sul juhtus?" küsis Stiina.
"Ei, mitte midagi...puru läks silma..." ütles Marta.
"Sa valetad. Inimesel on need kindlad kohad näos, mis korraks võnksatavad ja sinul need võnksatasid," ütles Stiina. "Mis juhtus?"
"See pole oluline," vastas Marta. "Räägi edasi..."
"Noh, Robert Leindla! Ta ütles, et ta on eluaeg vallaline olnud ja et tal on suur maja maal ja... ta on mul ikka üks kullatükk! Nii tore! Ma sain endale mehe!"
"Mis sa nüüd siis teed?" küsis Marta.
"Ilmselt me abiellume. Juba sügisel võibolla. Me armastame teineteist ja... kujutad ette! Me tahame lapsi! Emmat, Kallet ja..."
"...Liisat?" küsis Marta, ei suutnud oma emotsioone vaos hoida.
"Kuidas, kuidas te teate?" küsis Stiina üllatunult ja võttis lonksu oma kohvist.
"See pole oluline," vastas Marta. "Räägi edasi."
"Noh, Emma, Kalle ja Liisa. Kui toredad lapsed! Me ikka proovime neid saada. Nii tore! See oleks imeline saada lapsed! Ta ütles, et ta on varemgi lapsi tahtnud, aga ta pole seda õiget leidnud. Tema jaoks nagu kedagi polekski."
"Niiet pulmad ja Emma, Kalle ja Liisa?" küsis Marta.
"Jah! Ja kujutad ette, Birgitiga ja sõpradega ja tuttavatega ja kõikidega on meil suhted korras! Eks mul vist oligi meest vaja, et sõprade seltskonda sobida. Ja nüüd ma sobingi. Korterist kolin välja ja lähen Roberti korterisse elama. Oma vanast mehest ei taha ma midagi teada. Ja ega ta pole tulnud ka minu ukse taha nutma. Kõik on mul korras. Täiesti korras. Poegadele ka nii meeldib Robert. Nii südamlik mees. Ega tema ei jätaks kedagi niisama maha ega petaks kedagi. Ta on aus ja siiras mees. Mul on ikka vedanud."
"Kuna sul nii hästi läheb, siis kas sa pead veel siin käima?" küsis Marta.
"Ma arvan, et praegu pole vaja. Kui mul peaks veel probleeme tulema, siis ma pean aja kinni. Aitäh, Marta. Suured tänud."
"Aitäh sulle ka. Lähme nüüd laupäeva nautima," ütlesin ja me läksime koos kabinetist välja. Stiina maksis oma visiidi ära, ütles head aega ja lahkus.
"Noh, temaga me peatselt loodetavasti ei kohtu ja loodetavasti läheb tal hästi," ütlesin Kalevi laua vastu nõjatudes.
"Jah. Kas ta on tõesti sinu eksmehega koos?" küsis Kalev.
"Jah. Aga see on minevik."
"Aga sa pole sellest veel üle saanud."
"Ilusat laupäeva sulle," ütles Marta ja lahkus.
"Ilusat päeva," ütles Kalev ja läks ka välja.
Koguaeg vallaline! Ei ole oma teel seda õiget kohanud? Millised valed! Siiras ja aus mees! Tema ei jätaks küll oma naist maha! Millised valed? Aga ma pean tunnistama, et Robert teab, mida ta tegema peab. Naisi võrgutada oskab ta küll, selles on ta parim. Sõidan koju.
"Mari-Liis?" küsin telefonile vastates.
"Tule minu juurde! Lähme välja!"
"Täna on laupäev! Ei viitsi! Pealegi ajasin ma kohvi oma kleidile ja pean selle kleidi kodus välja vahetama."
"Käid kodust läbi ja siis tuled minu juurde. Lähme linna peale."
"Oh sind küll," ütlen ja panen telefoni ära ning sõidan kodu poole ja siis Mari-Liisi juurde. Ja õhtul oleme vanalinnas baaris. Meil on tellitud kokteilid ja me ajame juttu.
"Kuule, Mari-Liis, kui sa üritad mulle kedagi siin sokutada, siis..." ütlen.
"Ja siis?! Ma sulle otsingi ju. Näed, seal on," ütleb Mari-Liis ja tõstab kahe mehe poole klaasid.
"Tere," ütleb üks mees Mari-Liisile. "Võin sulle mõne joogi välja teha?"
"Võid, aga midagi külma. Jääjook näiteks," ütles Mari-Liis ja asus mehega rääkima.
"Tere," ütles teine mees Martale. "Kas ma võin teile äkki ühe joogi osta?"
"Ei, mul on oma jook olemas," ütles Marta.
"Aleksandre Aleksandrov Aleksandren," ütles mees oma nime ja ulatas Martale käe.
"Marta Martena Martenjov," ütles Marta ja ulatas käe.
Nad naersid koos.
"Marta," ütles Marta.
"Kristjan," ütles mees.
"Millega tegeled?" küsis Marta.
"Kaupa vean mööda Eestit," vastas mees.
"Ülikoolis oled käinud?"
"Ei," vastas Kristjan.
"Ei, ma niisama. On vist huvitav töö."
"Huvitav jah. Mulle meeldib. Millega... kas ma tohin teid sinatada?"
"Muidugi!"
"Millega sa töötad, Marta?"
"Töötan inimhingede alal. Ravin inimhingi."
"Arst? Psühholoog?"
"Psühholoog jah. Aga meil on aeg hakata minema."
"Kas ma võin teile oma numbri anda?"
"No....Mari-Liis, hakkame minema!"
"Miks?"
"Oli tore õhtu. Lähme koju!"
"Ei taha! Tahan kluppi minna!"
"Lähme koju! Kõnni ilusti!"
Vot mis juhtub kui lähed Mari-Liisiga baari - pead koju viima veidi purjus sõbranna, kohtud suvaliste meestega ja jood veidike. Aga selline ongi Mari-Liis ja ega ma teda kellegi vastu vahetaks.

Teavita ebasobivast sissekandest!