Teema: Lühijutud / Muinasjutud

Anna, Marta ja Tiina (0)

Elas kord üks tüdruk, ta elas ema, isa-ja väikese õega ühes suures roosas lossis. Tüdruk oli tegelikult ülemprintsess Anna, Anna ema oli ülemkuninganna, Anna isa oli ülemkuningas ja Anna õde oli pisiprintsess. Anna armastas oma vanemaid ja väikest õde väga. Ühel reedel, kui Kristallkuningriigi Põhikoolis said kõigil õpilastel tunnid läbi, helistas Anna oma teenrile.

Anna: Margus! Kas sa saad täna mulle järele tulla või pean bussiga minema?
Margus: Tere, Anna. Kas kool juba läbi?
Anna: Jah. Kus sa oled?
Margus: Kuninganna saatis mu poodi ja siin ma praegu olengi. Ma ei saa sulle täna järele tulla, vabandust, tõesti vabandust... Ma tunnen end nii süüdi...
Anna: Margus, see pole veel maailma lõpp. Ma tulen bussiga ja asi ongi korras, noh...
Margus: Ma teen sulle täna kuuma šokolaadi selle eest, tahad?
Anna: Ei tea, mispärast?
Margus: Et sa pead bussiga tulema noh...
Anna: Võid teha, kui tahad... Minu buss tulebki. Tšau! Kodus näeme!
Margus: Tšau!

Anna võttis bussis seljakoti põlvedele ja vaatas aknast välja. Kõik on veel lumine, mõtles Anna. Lõpuks kostis valjuhääldist peatus: Kristall. Anna maksis bussijuhile 3 münti ja kõndis kodu poole. Ta avas võtmega ukse ja loomulikult tuli talle, nagu iga kord, vastu väike õde Marta.

Marta: Tere! Kuidas koolis läks?
Anna: Hästi.
Marta: Täna on reede.
Anna: Jaa, on küll... Kas sa oled üksi?
Marta: Ei, Tiina on ka siin, emme võttis talle takso ja Tiina tuli siia. Lähme elutuppa, seal ongi Tiina.
Anna: Tere, Tiina!
Tiina: Tere, Anna. Noh, mis sa nädalavahetusel siis ka teha plaanid?
Ma ei teagi veel, ütleb Anna mokaotsast.
Tiina: Kinno?
Anna: Ei tea.
Tiina: Teatrisse?
Anna: Mdea.
Tiina: Külla sõbrannale?
Miks ta peab niimoodi iga kord pakkuma, mõtleb Anna ja läheb juba näost kergelt punaseks. Ta püüab rahuneda ja vastab juba vihaselt, kuigi Tiina ei näe seda.
Anna: Ma ei tea.
Tiina: Mmm... Raamatukokku?
Anna tunneb, kuidas keha kuumeneb. Ta ei suuda end vaos hoida ja paiskab kõik suust välja, mis pähe tuleb. Ta ei mõtle oma sõnade peale, mis ta välja ütleb.
Anna: Ma ei tea! Saad aru? Ma ei tea, mida ma homme ja ülehomme teen, siis on ilmselge, et kui keegi hakkab pakkuma, on vastus aalti: ma ei tea või ma pole kindel! Aga sina ju sellest aru ei saa, ega ju?!
Anna näeb, kuidas Tiina teda kahtlustavalt vahib. Siis näeb Anna, kuidas Tiina võtab telekapuldi, paneb puldist televiisori kinni, ulatab oma käe käekoti järele, siis tõuseb püsti, vaatab hetke Annat, siis heidab pilgu käekellale ja lausub üsna rahulikult:
Tiina: Ma siis hakkan minema... Buss ka juba nagunii varsti läheb... Pealegi, Anna, sa oled nüüd ju kodus, siis pole mind enam vaja. Pajaroa saate üles soojendada ja kaneelisaiu saate ka võtta külmikust. Ma siis nüüd lähen.
Anna: Mhmh...
Tiina: Head aega, Marta!
Marta: Tadaa, Tiina! Anna, kas sa ka ütled midagi?
Anna ei vasta midagi, võtab ainult Martal käsivarrest kinni ja tirib ta üles oma tuppa, samaö ajal ka ise sinna minnes, ta ei vaata pikalt Tiinat, ainult trepist üles minnes korraks silmanurgast ja ta ei ütle ka midagi. Varsti kuulevad Anna ja Marta, kuidas välisuks sulgub. Anna ohkab ja hakkab nutma ja siis vihastab ka Marta peale.
Marta: Miks sa Tiinale nii ütlesid? Tiina nüüd nutab.
Anna: Ma ei suutnud enam. Ta muudkui küsis ja küsis, ma ei jaksanud enam...
Marta: Aga...
Anna: Ma tahaksin praegu pikali heita ja magama jääda. Näe, võta sealt kastist klotsid, nukud ja pildiraamatud, mängi natuke.
Marta: Olgu. Aga miks ma alla ei või minna?
Anna: Mis heapärast? Sellepärast, et seal on suur ja avar või et seal on teler?
Marta: Ee... Ma ikka jään siia.
Anna: Tore. Mängi vaikselt nüüd, mina pikutan natuke aega.

Varsti jõuavad ema-isa töölt koju. Marta vaatab juba all elutoas telerist saateid ja ema-isa seisavad suure ja avara trepi ees, käed rüpes.

Ema: Anna!
Anna: Jah?
Ema: Tule palun korraks alla!
Anna: Ma ei saa praegu!
Ema: Tule kohe alla, ma ütlesin sulle!
Anna: Jaja, juba tulen...
Anna vaatab trepi keskel seistes ema-isa. Nende kulmud on kortsus, käed rüpes, ema vaatab küüsi ja isa krimpsutab nina. Anna teab, et kui just täpselt selline hoiak vanematel on, siis pole mõtet arvata, et oled mingi jamaga hakkama saanud ja Anna teadis, mis nö tema arvates "väikese jama" tema teinud oli.
Ema: Nii, räägid ise või pean ise rääkima?
Anna: Mi-mida rää-rääkima?
Ema. Sa tead küll... Tule, istume kööhgi laua taha ja räägime asjad selgeks...
Isa: Anna, sa oled hea õpilane, hea meie vastu ja oma kallit väikest õde hoiad kui silmatera, miks sa aga siis Tiinale halvasti ütled?
Anna: Kitus teile, jah?
Ema: Annakene, Tiina oli väga kurb ja haavatud, ta nuttis lausa.
Anna: Mh, teeskles ainult...
Ema: Anna, räägi meile nüüd...
Anna: Noh...
Isa: Noh?
Anna: Ma ei taha teiega rääkida, jätke mind rahule!
Veidikese aja pärast, kui ta on juba trepil, hüüab ta emale-isale: Jah, ma solvasin Tiinat, sest ta küsis, mis ma nädalavahetusel teen, ma ütlesin, et ei tea, siis ta hakkas pakkuma, mul sai siiber ja karjusin talle otse näkku, et see on ju elementaarne, et kui keegi ütleb, et ei tea ja sa hakkad pakkuma, siis on ju kõigile, isegi Martale selge, et vastus on alati MA EI TEA!!! Jõudis kohale?
Isa: Meiega nii ei räägi, Anna.
Anna: Olgu, aga vähemalt sain, mis tahtsin ja Tiina sai ka, mis tahtis!


LÕPP

Teavita ebasobivast sissekandest!