midagi väga ammust , mis sai paberile kirjutatud. (11)

selle jutu olen ühe tüdrukuga kahepeale kirjutanud , pool mina ,pool tema , ja need lõigud on läbisegi pandud , et jutt oleks loogilisem
pmst sisutu , igav , ebaloogiline tunnetejama , :)


Ma ei tea veel kuidas alustada seda kirja, ükski sõna ei tundu piisavalt õige olevat, et neid siia lisada.
Sõnad on tühised, kuid mu armastus su vastu ei ole tühine... See oli see miski, mis täitis mu elu alati, kui sa olid kuskil eemal.
Siis olin ka ma ise eemal, sest mu süda oli alati sinuga kaasas. Sa vist veel ei teagi, et täna on meie viimane päev.
Viimane päev, mil Sa saad olla mõtetes minuga. Viimane päev, mil ma saan reaalselt ennast Sinu kõrvale mõelda.
Viimane päev, mil me mälestused täidavad seda valget paberit.

Nii ääretult külm on.

Mu mõtteid soojendab veel üksainus hetk - Sa olid kunagi minuga.
Nendel pimedatel kirge täis öödel kuulusime me täiesti teineteisele...
Jahtunud on juba voodi, ning kortsus linad ei meenuta su siinolekut,
kuid jahtunud pole mu hing, mis süüdati su suudluste poolt.

Kas sa mäletad meie esimest kohtumist?

Sa tulid mu juurde Tallinn-Tartu rongiga, ning seal jaamas sind oodates närvitsesin ma ääretult.
Mäletan meie esimest pilku, ning pimedamail tunnil see soojendab mu hinge.

Mu hing on jahitud tumedatel maadel, nendes kohtades, kus pole sind.
Ma tunnen hullust, ning võiksin surra vaid ühe hetke nimel.
Üks hetk, kus oleks sina, su käed, su huuled.
Üksainus hetk, mis oli mulle terve maaailm.
Üksainus inimene, kelle nimel ma teeksin KÕIKE.
Kas mõistad mida tähendab see sõna?

Värisedes seisan viimast korda selles bussipeatuses kus meie kirg veel elab, vihma sajab, ja mu keha katab ainult valge kleit.
See elu ilma sinuta tundub täna nii mõttetu olevat. Mu pead täidavad hetked, mis ma olin Sinu kõrval viibinud.
Ja selles võõras riigis on piin olla nii üksik ja sisemuselt nii tühi... Justkui mu elu oleks sa viinud äraminnes endaga kaasa...

Hetkel meie mälestused mu sees kaovad koos tuulega lõunasse,
kui tuleb põhjatuul, kas saabud ka Sina koos temaga ?

Mu hinges on nii külm, ning veelgi külmemad on pisarad mis langevad mu põskedelt alla...
Ma armastan sind.
Kas sa nüüd mõistad seda?

Olen sind juba ammu armastanud,
ma armastasin su naerulohkusi,
tumedaid juukseid,
mehelikke käsi,
suudlusi,
kõike,
KÕIKE sinus!

Tunnen sind nii täna endaga... Sa vist tead, mida ma plaanin teha?
Tunnen su käsi enda ümber, ning su hing nutab minu omaga koos....
Need kaks hinge on igaveseks lahutatud,
need hinged, mis pidid alati koos olema.

Silmis on pisarad kuivanud, ning mu üksik hing nutab veriseid hüvastijätupisaraid...
Ka tema igatseb sind.
Iga pisaraga jääb mind ennast üha vähemaks, iga hetkega saan ma üha rohkem oma lõpule lähemale.
Kell tiksub meie kahjuks, kas sa tunned seda?

Kallis, kas sa mõtled hetkel minuga?
Ma tean, et mina küll mõtlen.
See vannituba, kus sa mind viimast korda suudlesid on juba ääretult verine.
Ma olen täpselt 36 korda Su nime enda käe sisse kraapinud.
See on juba imehästi näha.
Aeglaselt voolab minust mu elu välja, ning iga verepiisa sisse on graveeritud Sinu nimi.
Näljutades elu, lollakas ebalev tunne. Raudtee rööpad isegi ei lähe enam elulõpuni koos.
Tuleb ka aeg, mil nad üles võetakse ja uude kohta asetatakse – roostetama. Isegi meie ei läinud koos edasi.
Võtsime suuna kahte erinevasse riiki. Vahemaa on ületamatu. Aga igatsus jõuab Sinuni.

Ma suudlen su pilti viimast korda, ning huulilt pääseb oie vabadusse...
KALLIS, KAS SA NÜÜD KUULED MIND?

Mu unenägudes sa jahid mind... Haarad kord kirglikult minust kinni, ning samas tõukad eemale...
Kui kaua veel?
Kui kaua ma pean oma hinge piinama siin tühises maailmas?

Elul pole värvi Sinuta, elul pole maitset Sinuta...
Mu elu olidki sina, kuid nüüd lahutab meid tuhanded kilomeetrid täis igatsust.

Mu keha nõrgeneb iga sekundiga ja ma kardan, et see kiri ei jõuagi Sinuni. Kallis, mu armas, palun anna mulle andeks.
Andesta mulle, et ma ei osanud Sind hinnata nii, nagu sa väärisid.
Andesta et ma ei suutnud Sinust kinni hoida,
andesta , et ma olen nüüdseks su elust igaveseks lahkunud.

Kõige pimedamal tunnil silitan ma kirjatuvi pead,
mu pisarad ning veri kukub läbisegi ta peale...
Omaenda vere hinnaga tasusin ma hinna asja eest, mis pidi sinuni jõudma.
Ta tuleb su juurde,
nokas tükike mind,
minus aga tükike meid,
tükike meie armastust.

Mul on kahju, et ma ei näe enam iial tõusvat päikest,
ei kuule merelaineid, ega naera oma sõpradega tühiste asjade üle.
Mul on kahju, et ma ei kuule tuulesosinaid, ega tunne enam su käsi enda ümber.
Mul on kahju, et meie elu jäi nii lühikeseks, ning ma ei saanud iial kinkida sulle enda hinge täielikul määral.

Mu armas, ära karda, ma ei lahku veel Sinu juurest, sest järgmised 30 päeva mu hing veedab end Sinu juures. Ja alles siis ma lahkun viimasele teele.
Mu keha kõduneb hauas koos meie armastusega.
Seda ei saanudki keegi teine endale, sest su käte puudutus oli püha, see vabastas mu hinge, ning pani mõistma tõde - sa olid mu eluarmastus.

Mu viimsed teod on lõpetatud ja palun ära tunne süüdi ennast minu otsuses. Sest praegu oli õige hetk neid täide viimiseks , sest Sa ei kuulu enam kunagi minule.
Kallis, ma lähen nüüd.
Sosistan viimast korda tühjusesse su nime,
sest täpselt sama tunnen mina.
...Et ma olen sinuta tühi.

Taevas sirutab veel viimased päikese kiired Sinuni. Naudi neid, sest järgnevad sajandid sajab ainult vihma.