We can do it (2)

Ma olen seda päeva oodanud terve oma elu. Lõpuks ometi on see käes, ma lähen sinna...

Päike soojendab maja katust ja linnud laulavad. Vaatan igaks juhuks oma asjad üle. ''Sirena, sa pead puuri minema ja kiiresti. Mul pole tervet päeva aega!'' käratan oma öökullile kes seepeale korraks mulle otsa vaatab ja oma puuri lendab.

Pärast hommikusööki lähen koos vanema õe Miranda ja oma vanematega King's Crossi jaama. Jaamas on palju sagimist ja kilkavaid lapsi. Nii põnev, huvitav mis majja ma saan. Mu õde käib Ravenclaw's, me oleme Rowena Ravenclaw'iga kaugelt suguluses. Kuigi ma ei tea temast väga palju peale selle et tema oli üks neljast kooli asutajast. Kõige rohkem loodangi et saan Ravenclaw'i, mulle ei tundu, et mul mõne teise maja iseloomujooni oleks.

Mu õde läks kohe koos oma sõpradega kuhugi kupeesse. Pean endale ka kupee leidma.Kõnnin vaikselt mööda rongi edasi kuni leian tühja kupee. Mõne minuti pärast koputab mingi tüdruk uksele ja küsib kas ta tohikas siia istuda. Olen nõus ja ta istub minu vastu. ''Tere'' vaatan tüdrukule otsa. ''Tere'' ütleb tüdruk aralt vastu. Proovin vestlust alustada ''Mis su nimi on? Mina olen Rebecca Brevel''. Tüdruk vaatab oma suurte siiraste silmadega minu poole ja vastab ''Charlotte Spellmirror''. Hakkan just uut küsimust esitama kui kõlab järjekordne koputus kupeeuksele. ''Tohib siia istuda?'' tulijaks oli punaste juuste ja triibulise kampsuniga poiss. Vaatan hetkeks poisi poole ''Ikka tohib''. Ta vinnab oma koti üles ja istub. Räägime seal umbes viis minutit kui rong jõnksatab ja hakkab liikuma. Kõik on põnevil ja vaatavad aknast välja.

Sigatüükasse jõudes sõidame paadiga üle järve. See on tõesti kohutavalt suur loss. Kardan, et eksin seal paar esimest kuud ära. Me kõnnime kõik koos sisse ja otse suurde saali, kus esiotsas lebab tooli peal mingi kummaline vana kübar. Minu kõrvalt kostab hääl ''See on sõõlamiskübar, tema teab kuhu majja me kuulume'', ütlejaks oli pikk ja kõhn pruunide juustega tüdruk. Kõik imetlevad ümbrust ja on täiesti pahviks löödud. Vanem mees hakkab rääkima. Ilmselt on see direktor. Ta seletab meile, et kõik peavad tulema saali ette, istuma toolile ja kübarat pähe proovima. Kui ta lõpetab hakkab ta ükshaaval kõigi nimesid hõikama ja nad peavad siis saali ette minema ja kübara pähe panema. Esimene on ''Clara Aster'', see sama pruuni peaga kes ennem sõõlamiskübarast rääkis. Sõõlamiskübar paistab mõtlevat kuid hõikab siis ''Hufflepuff!''. Mõni minut hiljem hõigatakse ''Rebecca Brevel''. Kõnnin saali ette ja püüan rahu säilitada. Istun toolile ja mulle asetatakse kübar pähe. Siiani arvasin et saan Ravenclaw'i aga kübar hõikas ''Gryffindor!''. Ma olin šokis ja ilmselt niisamuti ka minu õde, sest terve meie pere oli olnud Ravenclaw's. Läksin siis Gryffindori lauda, seal olid veel mõned uustulnukad. Kümne minuti pärast hõigati ''Charlotte Spellmirror''. Vaatasin kuidas väike ning arg tüdruk saali ette kõndis ja toolile istus. Ei kulunud eriti kaua kui sõõlamis kübar hõikas ...

Autori kommentaar »