Twelve worlds[part 4] (3)

- - -

4.MÜSTILINE POOD

Ma ei teadnud enam, mida teha või mõelda. Inimesed, keda pidasin oma sõbraks, paistsid nüüd hoopis vaenlastena. Ei tea, kas kohtun kunagi meeldivate inimestega? Kõmpisin mööda tühje tänavaid, kus jalutasid vaid üksikud inimesed ja enamasti koertega. Möödusin poodidest, paarist hotellist, kohvikutest ja mitmest majast. Tundsin, et mu elu pole enam endine.
Lõpuks jõudsin ühe putka juurde, kus olid hinnad väga odavad ja ahvatlevad. Juhtumisi leidsingi enda taskust kaks eurot. Teadsin, et see pole Inglismaa raha, kuid peaks ära ajama ikka. Isa on käinud mul riikides, kus on eurod ning ta on mulle neid toonud taskurahaks. Nüüd oligi mul juhtumisi kaks neist taskus.
Arvutasin ruttu eurod Inglismaa rahadesse ning avastasin, et selle eest saab küll ühe šokolaadibatooni ning väikese mahlapakikese. Läksin putka juurde ning nägin, et müüja istus väikesel toolil ning norskas, pea kuklas ja kustunud suits suus.
,,Vabandage," sõnasin ma ärritunult. ,,Ma sooviksin midagi osta."
,,Oh, mis, kus?" puterdas ärkanud putkamüüja ning vaatas mind väga pahaselt. ,,Mis tahad, tirts?" küsis ta.
,,Ühte šokolaadibatooni ning ühe mahlapaki. Arvutasin täpselt raha ära ning mul jagub täpselt. Tagasi ei pea andma," vuristasin ma ning osutasin kaupadele ja asetasin müüja nina ette 2 eurose.
Müüja jõllitas mind oma kärnkonnasilmadega ning võttis raha sõrmede vahele. Ta uuris seda ning kratsis kukalt. Kuid siis lõi ta käega ning andis mu palutud kaubad.
,,Säh, võta! Ära mind rohkem tülita!" pobises ta rohkem endale, kui mulle ning heitis end jälle pikali toolile.
,,Tänan," pomisesin ning tegin šokolaadibatooni paberi lahti.
Olin hirmsasti näljane ning varsti on lõunasöögiaeg ka käes. Pekkis, miks ma pidin astraalkeha sinna jätma? Võiksin ju vabalt oma toas olla koduarestis, kui siin tänaval hulkuda ja endast kui kodutu mulje jätta. Olen ikka tore inimene küll.
Otsustasin just otsa ringi pöörata, kui mul jäi silma üks pood. Ma polnud seda ennem kunagi näinud, kuigi loogiline ju, sest ma pole siin isegi nädal aega elanud. Läksin uudishimulikult lähemale ning vaatasin seda poodi.
Poest ülalpool oli veel kaks korrust, mis pidid olema poeoma.ni.ku eluruumid. Katus oli räämas ja plekiline ning kunagi ilus rootsipunane krohv oli hallikaspunane. Uks oli puust ja väikese aknaga, kust sai sisse piiluda. Küljeaknad olid väga tillukesed ja ümmargused. Poe nimi oli ,,Mystical Magic*". Mida see veel peaks tähendama?
Paotasin ust ning üleval tilises kelluke. Astusin sisse, pühkides ka uksematil jalgu. Vaatasin ammulisui poes ringi. Seal oli igasugust värki: maagilise välimusega mööblit ja kivikesi, portselanist ja muudest materjalidest potte ja karpe. Laes rippus väga omapäraseid lampe ja kivikesi. Ühesõnaga, see oli päris müstiline pood.
Eemal nägin väikest kassaletti ka, kus istus umbes 80-aastane vanamees, kelle hallid juuksed olid silme ette vajunud ja habe üle mõistuse pikaks kasvanud. Tema ümmargused prillid olid nina otsale vajunud ja valge soni peaaegu peast kukkumas. On ikka unekott.
Nägin ka eemal kitsat metallist keerdtreppi, mis viis teisele ja kolmandale korrusele ja nurgas oli ka üks väike puidust trepike, mis viis arvatavasti keldrisse.
Vaatasin ärevalt ringi, kuid ma ei näinud mitte ühtegi turvakaamerat. Irvitasin omaette ning hiilisin keerdtrepist ülesse. See natuke kolises, kuid ma astusin väga hiirvaikselt ja lõpuks jättis trepp kolisemise järele. Jõudsin teisele korrusele, kus oli tavaline mööbel, voodi, vannituba ja muud eluks vajalikud asjad. Läksin kolmandale korrusele ning leidsin eest pööningu, mille puidust seinad paistsid kohe kokku kukkumas.
Hiilisin vaikselt edasi ning märkasin äkki eemal mingit sammast. Sellel lebas väike kaelakee, mille kett helkis kuldselt ja hõbedaselt korraga. Kaelaketi keskel oli suur, purpunane rubiin, mis paistsis üsna päris olevat. Libistasin nimetissõrme mööda ketti ja siis mööda rubiini. Rubiin hakkas veelgi punasemalt hõõguma.
,,Terekest jälle," ütles äkki väga tuttav hääl mu selja tagant.
Pöördusin ümber ning mu süda hakkas puperdama. Carl. Kes muu?
,,Mida sa siin teed?" küsisin ma hingeldades.
,,Sama võiksin ma sinult küsida," lausus poiss viltuselt naeratades.
,,Miks sa mind jälitad?" esitasin ma järgmise küsimuse.
,,Ei jälita. Juhtusin siia lihtsalt, et..." alustas Carl ja vaatas minu poole. ,,...jahti pidada," lõpetas ta lause.
,,Minu peale," sosistasin ma.
,,Jah, selles on sul õigus," nentis ta laia irve saatel.
Mu käsi libises automaatselt kaelaehe poole ning märkasin silmanurgast, et rubiin hakkas veel eredamalt hõõguma. Märkasin ka, et Carl jälgib pingsalt mu tegevust.
,,Ma ei taha sind tappa," sõnas poiss siidiselt. ,,Ma tahan sind oma valit.seja ette viia, et ta saaks sind meiesuguseks muuta. Zimaarlaseks*. Olendiks, kellel on telepaatilised või lihtsamalt öeldes meelega seotud võimed."
,,Kui palju pean ma veel muutuma?" küsisin ma. ,,Ma muutusin niigi, kui palju veel pean ma muutuma?"
,,See on vaid algus," lausus Carl. ,,Lõpp on veel kaugel. ÄRA PUUTU SEDA!" karjatas ta äkki, kui ma rubiinist haarasin. Ma polnud isegi seda tähele pannud.
Carl haaras mu käe raudsesse haardesse ja ma kisendasin. Ümbrus oli hakanud kaduma nagu ka rünnaku ajal. Ümbrus muutus tumedaks ja keerles süngelt ning siis ma tundsin, kuidas ma langesin. Vette.

- - -

Mystical Magic - Müstiline Maagia(poenimi)
Zimaar - Minu enda väljamõeldud müstiline olend, kes valdab ainult meelelisi ehk telepaatilisi võimeid.

Autori kommentaar »