Twelve worlds[part 24] (5)

- - -

24.KARISTUS

Ärkasin võpatades ülesse. Olin endiselt muusikaklassis, kuid ma ei tukkunud laua taga, vaid maas. Hõõrusin segadusse sattudes oma pead - olin kukkunud tooliga maha. Mõtlesin mõrult: Nüüd selgitab see siis seda kolksatust, mida ma tundsin.
Vaatasin ülesse, kõik silmitsesid mind murelikult - isegi muusikaõpetaja proua Blosh. Tundsin, kuidas mööda minu jalga niriseb midagi sooja - veri. Mismoodi? käis mul läbi pea. Jalg oli mul ju veritsenud unenäos, mitte päriselt!
Lõpuks sai muusikaõpetaja sõna suust. ,,K-kas sinuga o-on kõ-kõik ko-korr-ras?" küsis proua Blosh kokutades, nägu valge.
,,Vist küll," vastasin ma üllatavalt käheda häälega ning hõõrusin uuesti pead - ega tooliga maha kukkumine pole igapäevane valutu asi.
Samantha sirutas käe ette ning ma võtsin käe vastu. Ta aitas mu püsti ja vaatas mind murelikult, samal ajal, kui ma oma pükse tolmust puhtaks pühkisin. Ma ei saanud aru, miks kõik mind nii murelikult vahtivad.
,,Mis on?" küsisin ma lõpuks veidi ärritunud - mul oli kõrini sellest, kuidas nad mind jõllitasid.
Siis ütles üks poiss veidi kokutades: ,,S-sul o-on la-laubal a-arm."
Vahtisin talle jõllitades otsa - mida ikka inimesed välja ei mõtle...
- - -
,,Minuga on kõik korras, tänan väga!" hüüatasin ma vedi nördinult, kui kooliarst tahtis mulle juba kraadiklaasi ulatada ja märja lapikese.
Kooliarst - kahekümne aastane noormees - kortsutas kulmu ja ütles tähtsalt: ,,Süsimust märk lauba ülaosas ei ole naljasi."
Pobisesin omaette: ,,Olete ikka üks suur asjatundja..." Valjusti ma ütlesin: ,,Kuulge, minuga on kõik korras - see veritsev põlv ja valutav pea... See on lihtsalt kukkumisest."
Kooliarst sõnas rangelt: ,,Preili Gree, te peate siia jääma!"
Ma ütlesin üsnagi lõplikult: ,,M-i-n-u-g-a o-n k-õ-i-k k-o-r-r-a-s!" Rõhutasin igat tähte väga hoolikalt.
Minu suureks rõõmuks paistis kooliarst alla andvat. Kuid siiski ulatas ta mulle valge joogitopsi, kus oli sees õunaäädika, mee ja vee segu. ,,Joo ära," ütles ta. ,,Siis võid minna."
Jõin ühe sõõmuga joogi põhjani, tänasin väga viisakalt ning võtsin oma koti. Ütlesin ,,Head aega!" ja väljusin arstikabinetist, väljas ootas mind Samantha. Ta oli ikka veel veidi murelik, kuid ta paistis olevat õnnelik, et minuga kõik korras on.
,,On sinuga ikka kõik korras?" küsis Samantha veel kord üle.
,,Jaa," vastasin ma suht tüdinult. ,,Mis meie viimane tund on?" esitasin ma teema vahetamiseks küsimuse.
Samantha paistis veidi vastumeelne teema vahetuse suhtes, kuid ta vastas: ,,Prantsuse keel."
Ma naeratasin talle ning me läksime koos trepist ülesse, prantsuse keele tundi - see peab vist raske olema...
- - -
Prantsuse keele õpetaja proua Barlow hüüdis üle klassi: ,,Kodus jääb need sõnad vihikusse kirjutada ja õppida! Samuti lugege õpikust kolm esimest lehekülge!"
Vahetunnikell tirises ja klassis puhkes suur lärm - õpilased kargasid toolidele ja lauale ning viskasid oma asju suure kiiruga kotti, samal ajal rõõmsalt kisades. Igalpool lendles kägartatuid ja puhtaid pabereid, mida õpilased rõõmsalt pooleks rebisid ja lennukeid valmistasid.
Pomisesin endamisi: ,,Tõesti, noh... Lausa nagu esimene klass..."
Samantha ütles minu kõrval rõõmsalt: ,,Ah, ära noruta! Ega see vanamutt sulle mingit suurt karistust ei anna!"
Samantha viskas oma prantsuse keele õpikud segamini kotti, hüüdis rõõmsalt ,,Tšau!" ning juba läinud ta oligi. Ma jäin sinna üksi - märatsevate õpilaste hulka, kus kõik kisasid ja lärmasid. Issand jumal, mõtlesin endamisi. On ikka hullumaja!
Panin seekord oma kooliasjad hoolikalt kotti - mine tea, äkki läheb veel õpikuid katki ning see prantsuse keele õps paistab suht närviline olevat. Vähemalt paistis sedasi, kui ta röökivaid teismelisi ohjeldada püüdis. Lahkusin vaikides klassist ja suundusin ajalooklassi poole, et oma "teenitud" karistus vastu võtta. Kiristasin mõttes hambaid.
Läksin trepist ülesse ning sammusin mööda koridori. Jõudsin varsti klassi juurde ning ma koputasin vaikselt. Kuulsin seest midagi ,,Sisse!" sarnast. Avasin ukse ning läksin sisse - sees istus oma laua taga ajalooõps proua Bettersphon.
,,Niiiiii?" venitasin ma.
,,Mis nii?" küsis proua Bettersphon suunurgast irvitades.
,,Karistus pidi mul vist olema?" küsisin ma näost veidi punaseks minnes - oeh, kuidas see neetud õpetaja seda nautis!
,,Ahjaa..." venitas proua Bettersphon ning sulges silmad nagu tahaks midagi meenutada. ,,Ja-jaa, sa tegid katki kooliõpiku ning sulle on määratud karistus," sõnas ta mõtlikult ja lasi pilgul läbi klassi käia.
,,Kuidas oleks...?" pomises ta, kuid lisas hiljem kiirustavalt: ,,Ei-ei, liiga lihtne..."
,,Äkki sa koristaksid kapitagused nätsudest?" päris ta irvitades.
Ma tahtsin naerust turtsatada - kes see kappide taha nätsusid paneb? Kõndisin kappide juurde ning vaatasin naeratades nende taha - mu naeratus kustus. Umbes meeter kappidest oli kaetud nätsukihiga - pagan võtaks, see neetud lehm pani need just ise sinna...!
Pigistasin huuled kokku, püüdes naeratada. ,,Olgu," ütlesin ma, silmad põlemas. ,,Hakkan kohe peale..." Siis, kui õps ei vaadanud, näitasin talle f***i.

- - -

Autori kommentaar »