The Black Roses#16B, viimane. (7)

16B = Hinge sisse sõeluv hetk(teine pool)

Eelmises osas: Edmund ja Pauliine on endiselt mäenõlval, kuid Karin helistab ning ütleb, et Pauliine peab viivitamatult tagasi hotelli tulema.

Jolanta, Pauliine, Karin, Karolin ning Luise pöördusid akna poole vaatama ning ahhetasid kooris. Akna taga oli Edmund, kes hoidis kramplikult välisest aknalauast kinni.
Pauliine läks veidi komistades ning poissi jõllitades akna juurde. Ta avas selle ning Edmund hüppas nõtkelt sisse - ilmselt tema ei tundnud muret, et ta võib alla kukkuda ning viga saada.
,,Vabandust, kuid miks sa pidid akent kasutama?", nõudis Pauliine.
Edmund irvitas jälle. ,,Uksi on enamuselt tüütu kasutada. Korraks avad neid, sulged, siis tuleb tahtmine tagasi minna ning avad ja sulged seda jälle - veidi tüütuks läheb või mis?" Ta vaatas tüdrukut pea viltu.
Pauliine nägu muutus veidi rahulikumaks, sest ta ei suutnud kunagi Edmundi juuresolekul vihastada või pahane olla - kui just poiss ise pahane ei olnud. Tüdruk istus sohvale ning asetas pea käte vahele, mõeldes, mida edasi teha.
,,Kas me ei peaks muidu ettevalmistusi tegema hakkama?", küsis äkki Pauliine pead tõstes. Ta andis selle ütlemisega oma sõbrannadele märku, et ta tahab Edmundiga üksi jääda.
Sõbrannad noogutasid talle ning läksid magamistuppa. Nüüd jäid Pauliine ja Edmund elutuppa üksi, vahtides üksteist pingsalt. Kummagile noorukile ei jätkunud silmi teiste asjade jaoks. Siis sammus tüdruk lähemale ning asetas oma pea poisi rinnale.
,,Ma arvasin, et kohtume alles konsertil.", sõnas Pauliine, kuid tema hääles polnud kuulda kurbuse või vihasuse noote.
,,Arvasin samuti nii, kuid mul tuli tahtmine ja soov sind kord veel enne konserti näha.", vastas Edmund talle lummavalt naeratades.
Pauliine naeratas samuti ning ta suudles Edmundi huuli. Poiss seevastu suudles hetkeks tema laupa ning põske ja ta oligi välgukiirusel jõudnud akna juurde.
,,Kas sa kavatsed jälle aknast minna?", küsis Pauliine veidi imestunult, kuid naeru äärel olles.
,,Muidugi, ma ei kavatse ust kaks korda sulgeda ning avada. Kohtume konsertil ehk siis homme. Tšau.", lausus poiss talle veel naeratades ning juba ta kaduski akna taha.
Pauliine ruttas akna juurde ning pistis pea välja, vaadates vasakule, kuhu Edmund oli kadunud. Tüdruk nägi veel, kuidas mingi kuju akna sisse kadus ning aken sulgus. Imelik, mõtles ta. Kas tal oli siis juba aken ettevalmistatult lahti?
Siis kuulis tüdruk enda selja taga Karolini häält: ,,Kuule, Pauliine. Tule nüüd - me lähme linna poodi, ilusalongi ning juuksurisse ka. Peaksime ajad kinni panema ja nii ning riided ka ära ostma."
Pauliine vastas talle: ,,Okei, tulen kohe."
Tüdruk pöördus kannapealt ringi ning järgnes oma neljale sõbrannale, mõtted endiselt Edmundi juures ja kuidas ta oskas mööda katuseääri kõndida. Pauliine jõudis alles siis päris maailma tagasi, kui tüdrukud bussis olid.
Pauliine küsis äkki erksamalt: ,,Kuule, Karolin, mis kell meil konsert hakkab ja kus see üldse toimub?"
Karolin vastas talle: ,,Hm, see toimub homme kell pool kuus ning toimumis kohaks on suur muruplats, mis rannal on. Sinna paigaldatakse lava ka."
Karolin jätkas oma pooleli jäänud vestlust Luisega ning Pauliine vajus jälle mõtetesse. Homme kell pool kuus ja muruplats rannas. Pauliine sobras oma taskutes ning leidis sealt oma telefoni, mida ta oli lootnud mitte kunagi helisemas kuulda.
Tüdruk avas klapi ning pani sõnumi saatmisele. Ta kirjutas: ,,Tšau, mina Pauliine. Konsert toimub homme kell pool kuus ning toimumis kohaks on muruplats, mis rannas on. Tule palun!"
Pauliine saatis sõnumi ära ning jäi vastust ootama. Mõne hetke pärast suriseski telefon tema käes ning tüdruk avas lootusrikkalt klapi. Kirjutatud oli: ,,Olgu, tulen küll. Tšau, armastan sind - Edmund." Pauliine naeratas endamisi ning toppis mobiili tagasi taskupõhja.
,,Kas teil on juba suhe või?", küsis äkki tüdruku selja taga istuv Jolanta.
,,Jah, mis siis?", küsis Pauliine veidi segaduses olevalt. Kas Jolanta võib nii vastik olla ning lugeda tema sõnumeid, mis ei kuulu üldse temale?
,,Ei midagi, lihtsalt küsisin.", pomises Jolanta Pauliinele vastuseks ning vajus tagasi oma istmele. Pauliine vaatas teda hetke, ohkas ning vajus samuti tagasi oma istmele.
# - #
Oligi juba konserti õhtu käes. Pauliine istus magamistoas ning vaatas oma uusi riideid ja kingi, mida ta oli ostnud. Juuksur Anne pidi talle kõige viimasena tegema soengu - silmapaistvad ja läikivad lokid. Tüdruk vaatas hetke oma riideid ning arvas kasuks musta teksaseeliku, mustad retuusid, helesinise sillerdava õlapaeltega pluusi, tumeroosad sokid ning tumelillad ketsid. Peale otsustas ta tõmmata tumesinise teksajaki.
Siis kuulis ta juuksur Anne hõiget: ,,Pauliine, sinu kord on!"
Pauliine vastas: ,,Kohe tulen!" ning ohkas vaikselt. Ta oli üsnagi närvis tegelikult ning pabistas hirmsasti.
Tüdruk võttis oma mobiili ning pistis selle teksaseeliku taskusse, vaadates, et see korralikult hääletul oleks. Ta sammus magamistoast välja ning läks juuksuri Anne juurde, kes teda juba ootas. Anne tegi umbes viieteist minutiga lokid ära ning juba hakkasidki tüdrukud minema. Kõik sõbrannad olid hoolikalt meigitud ning riides - nad olid rohkem, kui silmapaistvad.
Pauliine ja tema sõbrannad sammusid hotellist välja ning läksid siis kohe bussipeatusesse. Nad pidid ootama number 15 bussi paar minutit, kui see juba peatusesse tuhises ning vaevu seisma jäi. Bussijuht jäi tüdrukuid pikalt järele jõllitama, kui nad oma silmatorkavate riietega bussi sammusid. Tüdrukud võtsid kohad sisse ning ootasid oma peatust.
Möödus viis minutit ja õhtune tänav näis lampide taustal nii kaunis. Majad vilksatasid justkui vaimud bussist mööda ning inimesi polnudki eriti näha, sest buss sõitis nii kiiresti - sellele oleks justkui raketikütust tangitud. Siiski jõudsid tüdrukud kohale.
Konsert oli kohe-kohe algamas ning tüdrukud seisid veidi närveerides lava taga, et kuulda kutsumist lavale. Siis silmas Pauliine Edmundit ning jooksis talle õnnelikult sülle.
,,Oh, Edmund! Ma olen nii närvis!"
Edmund naeris ning suudles Pauliine laupa. ,,Tulin vaid edu soovima. Loodan, et laulate hästi. Edu!"
Poiss suudles viimast korda Pauliine laupa ning ruttas tagasi oma kohale, jättes Pauliine sinna seisma. Pauliine lootis, ei ta t e a d i s, et kõik läheb hästi. Siis oligi kuulda hõiget.
Tüdrukud sammusid lavale ükshaaval ning publik karjus rõõmsalt ning julgustavalt, tüdrukud ei pidanud üldsegi kartma, et neil valesti läheb. Nad võtsid kohad sisse ning Pauliine alustas lauluga. Nad mängisid ja laulsid nii võrratult, et publik nõudis mitu laulu veel. Seejärel laulsid tüdrukud ,,Unustamatut hetke", ,,Ootan sind", ,,Suvi ei kesta kaua" ning veel mitu-mitu laulu. Konserit lõpus publik karjus ning rõkkas rõõmust - nende hulgas ka Edmund, kellele Pauliine särava naeratuse saatis.
# - #
Bussi mootor töötas mürinal ning hakkas vaikselt bussijaamast lahkuma. Pärnuga tuli hüvasti nüüd jätta ning Kuressaarde tuli samuti minna. Pauliine, Karolin, Karin, Jolanta, Luise ning Edmund seisid bussis ning vaatasid head kohta, kuhu istuda. Nad leidsid hea koha, kuhu istusid nad kõik koos. Edmund istus Pauliinega, Karolin Kariniga ning Luise Jolantaga.
Buss sulges pikkamisi uksed ning bussijuht hõikas üle bussi, et aeg on liikuma hakata. Juuni hakkas vaikselt ära lõppema ning tüdrukud ja Edmund tahtsid veel paar kuud suve nautida oma kodulinnas Kuressaares.
,,Huvitav, mis meid Kuressaares ees ootab?", arutles Pauliine vaikselt nii, et Edmund ainult seda kuulis.
Edmund naeratas. ,,Eks me ise näe seda, kuid loodan, et õnnelik elu.", lausus ta ning suudles Pauliine huuli.

Lõpp

Autori kommentaar »