"Kohtume pööningul" #12 (3)

EELMINE OSA:

Mõlemad poisid tõttavad mulle appi, hüüdes: "EMMA!!" Nad aitavad mu püsti, kuid niipea, kui püsti saan, haarab Seb mu sülle ja ütleb: "Ära vaeva oma jalgu, oled täna niigi palju läbi eland. Mul suva, kui su ema kodus, ütleme talle lihtsalt, kui ta kodus on, mis sinuga juhtus ja ma arvan, et ta kindlasti laseb meid sisse." Aga seda öeldes, vaatab ta mulle silma, kuid pöörab ruttu, punastades pea ära ja hakkab, mina tal süles maja poole jooksma. Seb hõikab: "Ron, mida sa seal niisama vahid, tule kaasa!" Ron kõnnibki kiiresti meiega kaasa.

UUS OSA:

Ron imetleb samal ajal mu maja, suu lahti: "Vaoo...."
Jõuame ukseni. Seb jääb ukse juurde seisma ja viipab peaga selle poole, et Ron selle lahti teeks. Ron saab viipest aru ja vajutab ukselinki. Me kõik oleme pinges. Kui uks läheb lahti, siis ema on kodus, kui ei, siis teda pole.
Uks ei avanenud. Rahuneme siis maha, sest ema polegi kodus. Järsku ütleb keegi....keegi sellepärast, et ma ei näe, kes seda ütleb ja hetkel ei tee ma Roni ja Seb-i häältel vahet: "Aga kuidas me nüüd sisse siis saame?" See on vist Ron. Ja järelikult siis Seb vastab: "Mõistust pole inimesel vist...No mõtle peaga!! Emma elab ju siin, tal on kindlasti koduvõti kaasas!" Seb vaatab mind küsivalt, "Onju, Emma?
"Jahh, mul on küll võti....Aga ma arvan, et ma olen piisavalt tugev, et ust lukust lahti keerata" vastan Seb-ile naerdes ja samuti küsivalt. Mõlemad tüübid vaatavad üksteisele otsa, siis mulle ja ütlevad: "Mkmm" ja raputavad peasid. "Kus võti on siis?" küsib Seb nüüd. Vastan talle: " Taskus." Mõlemad poisid haaravad samal ajal minu taskut. Ja nad ei pane isegi tähele, kust nad MIND haaravad. Siis Ron võtab käe ära ja ütleb punastades ja peaaegu karjudes Seb-ile: "Mida sa teed?!"
Seb kukub kõkutama ja ka punastama, kuid siis on tal juba võti üles leitud.
Seb ja Ron põrnitsevad veits aega üksteist, kuid siis hõikab jälle Ron, kuid seekord lõbusalt ja naerdes: "No keera uks lahti juba, Emmal on ju äkki külm ja ebamugav!"
Seb teebki seda. Maja on pime ja paistab täitsa tühi olevat. Seb viib mu elutuppa, diivanile. Lõpuks ütlen mina ka midagi: "No AUSALT ma olen fainn.."
Kuid enne kui Seb mulle vastata jõuab, ütleb Ron: "Väheusutav. Kas sa oled üldse end näinud? Vaata näiteks oma põlvi. Enne, kokkukukkudes asfaltil, sa rebestasid need, su sukapüksid on katki ja põlvedest jookseb verd. Tahad, ma toon külma vett? Ainult, et siis sa pead ütlema, kus sul köök on." "Sorri, ma ei oska seletada, äkki Seb näitab sulle? Ta käis ju hommikul seal. Onju, Seb?" ütlen Seb-i poole vaadates. Seb vastab: "Jahm, tule siis kaasa, Ron. Aga sa hakka juba sinna poole minema, ma tulen varsti." Nüüd Seb sosistab mulle: "Kas sa usaldad seda tüüpi ikka we?" Vastan talle natuke kõvemini: "Kuule, sa ise hakkasid takka sõbrustama ja jahh, ma usaldan teda, sest ta pole siiamaani SIND löönud." Seb-il vajub suu lahti ning hakkab punastama, kuid raputab ruttu pad ja läheb Ron-ile järele.
Nad toovadki köögist mingeid rätikuid ja külma vett. Hakkame mu põlvi puhastama. Mõned plaastrid saab ka peale pandud. Seb ütleb järsku: "Eile oli vastupidi. Sina puhastasid minu haava." Seb vaatab korraks mulle otsa ja naeratab. Ron lisab, samuti naeratades: "Aga ega see ka väga kaua aega tagasi ei olnud, kui me seda sama asja tegime, mis praegu teeme." Ma ütlen, natuke juba vaiksemalt: "Muide....sorri, et ma teile nii palju ˇˇtroubleˇˇ-it toon. Ja asja teeb veel hullemaks, et pidite nägema mind James-iga tüli.tsemas....Sorri....Tõesti...." Seb ütleb: "Ah, ei ole midagi, vähemalt hea, et me üldse seal olime, et sind aidata! Aga äkki sa peaksid end siin natuke veel koguma, et sa pärast kõndida saaks ja et me üles saaksime minna. Vaataks äkki telekat nii kaua, või mida? Seb vaatab mind ja Ron-i, kuid ta ei ootanud meie vastust ära, sest sai juba meie naeratustes aru, et oleme nõus.


JÄTKUB


Mul muud ei olegi selle osa kohta öelda, kui - XD

Autori kommentaar »