"Kohtume pööningul" #11 (5)

EELMINE OSA:

Hakkamegi minema. Kuid kumbki meist ei pane tähelegi, et kõnnime käsi-käes. Ainult Ron näeb seda ning naeratab ja lehvitab meile.
Läheme just kohvikust välja, kui Ron jookseb meile järgi ja peatab meid: "Ou! Kuulge! Mul auto olemas ma viin teid, peate ainult teed juhatama!"

UUS OSA:

"Okei!" hõikan ma talle vastu. "Tulge kaasa, mu auto on seal!" ütleb Ron ja viipab ühe tänaval seisva musta Citroeni poole, selle numbrimärk on 13 CITRUS. Istume siis kolmekesi autosse. Ron rooli, mina ja Seb tagaistmetele. Hakkame sõitma. Me ei räägi alguses suhtliselt palju, kuid vahel ma juhatan teed ning siis ikka ütlen, et "Siin pööra vasakule" või "Siin otse ja siis paremale". Kui oleme juba natuke aega sõitnud haakab Ron rääkima: "Teil on vaja teada veits asju oma uue töö kohta, onja? Ja ma mõtlesin, et räägin siis natuke. OK, here I go - Kolmapäevad ja pühapäevad on vabad päevad......kuid muidugi võite teisi päevi ka vabaks võtta. Tööriideid ei ole, aga nimesildid annan ikka ja põlle peate ikka vahel kandma. Kas nüüd otse, paremale või vasakule?" Ma vastan talle: "Siin ikka otse.....Ja mis kell sa muidu tavaliselt tööle tuled? Äkki peaksime me ka varem tulema?" "Noo, ma tulen tavaliselt kümneks, aga teie tulge ikka kella üheteistkümneks, kuna valmistan teie jaoks seal ette. Kas siin sa eladki?" ütleb Ron. "Jepp, siin elangi, okei homme näeme siis! Aga sa sisse ei taha tulla we?" "Vauu, sa kutsud mind sisse? Võin korraks tulla ju küll." vastab Ron naerdes. "Aga oodake niikaua siin, ma lähen vaatan, kas emps on kodus." hõikan juba maja poole joostes.
Siis kukun järsku maha. Mul oli meelest läinud, et olin just James-i käest peksa saanud ja jalad olid veel nõrgad. Mõlemad poisid tõttavad mulle appi, hüüdes: "EMMA!!" Nad aitavad mu püsti, kuid niipea, kui püsti saan, haarab Seb mu sülle ja ütleb: "Ära vaeva oma jalgu, oled täna niigi palju läbi eland. Mul suva, kui su ema kodus, ütleme talle lihtsalt, kui ta kodus on, mis sinuga juhtus ja ma arvan, et ta kindlasti laseb meid sisse." Aga seda öeldes, vaatab ta mulle silma, kuid pöörab ruttu, punastades pea ära ja hakkab, mina tal süles maja poole jooksma. Seb hõikab: "Ron, mida sa seal niisama vahid, tule kaasa!" Ron kõnnibki kiiresti meiega kaasa.

JÄTKUB.


Sorry, veits lühikesem seekord vist xD