"Kohtume pööningul" #10 (5)

Eelmine osa:

"ISSAKE!!! kohvikus töötaja, kes jõudnud tagaköögist välja ja aknast meid näinud, tormab meie poole ja karjub.
Sebastian tõstab mu üles lükkab kohvikutöötaja eest ja jookseb kohvikusse asetades mind mingile diivanile.
Sebastian proovib kiiresti tegutseda ja hakkab kovikutöötajat käsutama, et ta tooks puhast vett ja palju puhtaid rätikuid.

Mõne tunni pärast ärkan ma üles....

Uus osa:

Vaatan kohvikut, milles praegu laman. Laman kolmel kokkulükatud toolil. Mu pea ja kõht valutavad. Kohvik on pime ja see paistab tühi. Kus Seb on? Ja kus see kohvikupidaja on? Proovin püsti tõusta. Tõusengi valusalt püsti, kuid.....CRASH! kukun valust maha. Maas on veel valusam kui püstitõustes oli.
"Seb? Seb?! Seb!" hakkan karjuma. Sebastian tormab kohale ja kohe ta taga jookseb ka kohvikupidaja.
"Mis juhtus? Ja kes see ˇˇSebˇˇ veel on?" küsib Sebastian lollilt. "Ma ärkasin ja kukkusin maha", nüüd hakkan ma punastama, "Sina oled Seb, andsin sulle hüüdnime." vastan talle. Küsin nüüd Sebastianilt: "Miks siin nii pime on? Ja kus te olite?"
"Nalja teed või? Siin on pime, sest väljas on pime ja kell on palju. Sa olid 5 tundi teadvuseta. Mina ja Ron jõudsime selle ajaga juba palju asju teha. Me olime muide üpris palju sellest ajast siin ja köögis. Me tegime süüa ja siis sõime. Pesime mu uued riided ära. Ma sain oma riided ära vahetada. Vaata, mul uued riided seljas, kena, onja?" räägib Seb naerdes ja end mu silme ees keerutades. Ma ei ütle midagi ja hakkan naerma. Siis hakkavad Seb ja Ron ka naerma. Kuid siis jään ma mõtisklema ja lausun: "Kes see ˇˇRonˇˇ veel on? Ja pliis aidake mind tagasi toolide peale." Kohvikupidaja astub mu juurde, aitab mu tagasi toolidele ja ütleb: "Mina olen Ronald, Ron lühidalt. Me Sebastianiga tõstsime su nende peale 5 tundi tagasi ja peatasime su verejooksud."

Siin veitsa otsekõnet, sest ei viitsinud saatelauseid kirjutada, kuna siin nad ns räägivad ja midagi muud ei tee.

Mina: "Ja mina olen Esmeralda, Emma lühidalt. Ning suured tänud teile..... Ron, kas see on siis sinu kohvik?"
Ron: "Mhmhh, minu kohvik jahh. Ma tegutsen siin täitsa ise, enne tänast päeva on siin nii igav olnud ja siin ei käi eriti külastajaid"
Sebastian: "Sul on siis seltsi ja abi vaja? Me võime siin tööle hakata. Emma, meil mõlemal on niikuinii paraneda, enne kui ˇˇMission: Revengeˇˇ peale hakkab...Miks mitte siin aega veeta? Siin on sama mõnus nagu pööningul, aind et rohkem ruumi."
Mina: "Okei, lahe. Kui muidugi Ron nõus on."
Ron: "No muidugi, et olen nõus, kuna te siis ˇˇtööleˇˇ tulete?"
Mina: "Ma arvan, et homme juba ja me tuleme umbes kella üheteistkümneks siia, sobib, Sebastian?"
Sebastian: "Jahm, mulle ikka sobib, ma pean ju nüüd, kui ma su pööningul elan, sinuga samades kohtades samadel aegadel olema. Aga mul selline tunne, et peame minema, pime on ja lähem igaks juhuks bussiga."

Otsekõne lõpeb, tavaline jutt läheb edasi

Hakkamegi minema. Kuid kumbki meist ei pane tähelegi, et kõnnime käsi-käes. Ainult Ron näeb seda ning naeratab ja lehvitab meile.
Läheme just kohvikust välja, kui Ron jookseb meile järgi ja peatab meid: "Ou! Kuulge! Mul auto olemas ma viin teid, peate ainult teed juhatama!"

JÄTKUB

*Sorry for the wait...* Nh, lõpuks ometi sai uus osa ka ära, lisa tuleb ka, lugege seda ka siis!^^

Autori kommentaar »