"Elu ei olegi lihtne 7." VIIMANE! (6)

Viimane osa.
Kuigi paljud soovisid, ma siiski seda juttu rohkem edasi ei kirjuta.
Tahan proovida midagi uut, arvatavasti kirjutan midagi kriminaalset või muud põnevat.
Seda veel ei oska öelda, millal esimene osa ilmub, aga köik kes selle jutu alla väikese kommentaari poetavad saavad uue järjejutu teate.
Suur aitäh kõikidele toetajatele.
Pühendust soovis siis katu-katu8

Rohelisis näppe ja kommentaare ootan .

Eelmine osa :


Vastik oli mõelda, et ootan Mikult, inimeselt, kes mind vägistas, last.



UUS OSA :

Aasta on möödas sellest, kui Miku mind vägistas. Lapse otsustasin alles jätta, sest tema ei olnud ju selles süüdi. Sel ajal, kui rase olin elasin vanematega pool aastat Iirimaal, aga suve alguseks tulin tagasi Eestisse ja elan nüüd vanaema juures. Laps sündis suve keskpaigas. Tema nimeks sai Sander, sest ta oli poiss. Hetkel käin Tartu koolis edasi, 11 klassis. Vanaema vaatab samal ajal väikese Sannu järgi.

Miku sai vanglakaristust 10 aastat, sest tuli välja veel väga palju vägistamisi, mida ta korda oli saatnud. Mul oli selle üle väga hea meel, et ta sai selle, mida ta teeninud oli.

Kui ma elasin Iirimaal sain endale palju tuttavaid ja sõpru, kellest osad tahavad mulle juba külla tulla. Ma suhtlen ka tihedalt Kevini ja Robiniga. Kerli, Merksi ja Kätiga nii tihedalt enam ei suhtle, kuigi nad vahest sõidavad Tartusse mulle külla, Sandrit vaatama.

Täna, kui koolist koju läksin võtsin postkastist posti, nagu tavaliselt. Seekord oli mulle kiri – Mikult. Mulle tuli kõik jälle meelde, aga siiski otsustasin vaadata, mida ta mulle kirjutab, lihtsalt uudishimust.

Tere Gethere.

Kui hetkel neid ridu loed, olen meeldivalt üllatunud, sest arvasin, et see kiri leiab tee prügikasti. Ma tean, et sa ei andesta mulle kunagi seda, mida ma sulle tegin. Käin hetkel psühhiaatri juures ja ma saan abi, sest minu käitumine polnud ju normaalne. Kuulsin, et jäid minu teo tagajärjel rasedaks ja oled juba sünnitanud. Ma ei julge sulle õnne soovida, sest see laps pole ju saadud vabatahtlikult. Ma ei oska rohkem midagi öelda. Psühhiaater lihtsalt käskis mul sulle kirja kirjutada. Vabandan, kui vanad haavad lahti rebisin.

Mihkel.

Voltisin kirja kokku ja panin selle laua peale. Ma ei tahtnud tema peale enam mõelda, sest mul läks süda kohe pahaks.

10 aastat hiljem.

„Sander, võta enda trenni asjad ja hakkame minema.”hüüdsin oma lapsele, kes oli jalgpalli trenni hiljaks jäämas. „Ema, kus minu jalgpall on?” hüüdis Sannu toast. „See on koridoris, jalanõudekapi kõrval.” Mõni sekund hiljem jooksis poiss õue ja istusime autosse.

Minu elus oli kõik hästi. Abiellusime Robiniga 7 aastat tagasi ja me oleme õnnelikult abielus. Hetkel olen jälle lapseootel, ainult et seekord on laps oodatud.

Kui Sannu oli trenni viidud läksin tagasi koju ja ma nägin eemalt, et keegi mees ootas trepi peal, keda ma ei tundnud. „Tere, kuidas saan aidata?”küsisin uudishimulikult. „Getu?”küsis vööras mees vastu. „Getu? Mind pole enam aastaid nii kutsutud.” „Võimalik.”vastasin talle. „Sa oled juba nii suureks kasvanud.” „Suureks kasvanud, tere hommikust, ma olen 26 aastane ja kes sa oled?” „Ma olen Miku.” Hakkasin värisema ja astusin mõned sammud tahapoole. „Mida sa tahad ? Kao minema siit või ma kutsun po#!?!#ei.”röökisin talle näkku. „Ma tahan oma last näha.” „No tore, tema sind ei taha. Palun mine ära, ma olen oma eluga edasi liikunud ja ma ei taha enam minevikku meelde tuletada. Ma olen õnnelik.” „ Näha on jah.”ütles mees ja näitas näpuga minu kõhu poole. „Hoia eemale!”kisasin talle. „Olgu, rahune maha, ma tulin siia ainult selleks, et sulle öelda, kui kahju mul on, et nii läks.” „ On jah?”küsisin sisiseva häälega. „ On küll, ma kandsin enda karistuse ära ja olen nüüd korralik inimene, ma lihtsalt tahtsin proovida, et kas sa andestad mulle, aga nagu ma näen, siis sa ei kavatsegi seda teha nii, et ma lähen minema ja sa ei näe mind enam kunagi.” „Headaega.”ütlesin talle ja läksin tuppa ning sulgesin ukse.

Rohkem ei käinud ta enam kunagi siin. Minu teine laps oli tüdruk ja sai nimeks Rosette. Vanemad elavad endiselt Iirimaal, külastame neid vahest ja elame õnnelikult. Kuigi ma võin õelda, et me armastame Robiniga teineteist, ei ole me teineteisesse armunud. Me elame koos rohkem kohustusest, sest meil on hea klapp ja kõik sujub meil omavahel nii hästi. Robinile ma sellest kunagi ei rääkinud, et Miku veel meie kodus käis. Mulle tuleb ikka vahest see meelde, mis aastaid tagasi toimus, aga ma olen sellest juba enam-vähem üle saanud.

Märksõnad:

omalooming, järjejutt, järjekas