Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

"Elu ei olegi lihtne 6." EELVIIMANE! (0)

Eelviimane osa siis .
Loodan, et kõigile meeldib.
Võiksite pakkuda, millest võiksin järgmisena kirjutama hakata.
Aitähh kõikidele toetajatele !

Helina .

Eelmises osas:

Ma tundsin, kuidas pisarad voolasid mööda põski alla. Ta muudkui jätkas, teda ei huvitanud, mida ma tunnen. See oli minu elu kõige rõvedam ja õudsam kogemus. Umbes kümne minuti pärast tõmbas ta endal püksid üles ning jättes mind sinna nutma, ta lahkus.

UUS OSA ! :

Ma ei suutnud ennast liigutada, ma olin jõuetu. Kuulsin, kuidas uks avati, aga ma ei tea, kes see oli. Panin silmad kinni ja uinusin.

Avasin silmad ja märkasin, et olen kodus – vanaema juures. Ema askeldas minu kohal ja rääkis midagi mulle, aga ma ei saanud aru. Ma ei tajunud ega tundnud midagi. Mul tuli korraga meelde, mis juhtunud oli. Puhkesin nutma, mõelda vaid, Miku. Ma arvasin, et ta on tõesti mõistlik inimene ja sõbralik poiss. „Kallike rahune.”ütles ema minu kõrvale istudes ja pead silitades. „Kõik on korras.”lausus ta vaikselt ja ma tundsin, kuidas silmad uuesti kinni vajusid.

Kui lõpuks ärkasin oli hommik, tahtsin kohe dušši alla minna, aga ema ütles, et enne peab arsti juurde minema, et tõendid saada. Mulle oli väga vastumeelt minna arsti juurde, aga ma siiski sain aru, et Miku muidu ei saagi karistada oma teo eest. Arsti juures läks tükk aega. Peale seda läksime tagasi vanaema juurde, kus kohe ka dušši alla läksin. Nii hea oli seal olla. Kõik see mustus ja rõvedus endalt maha pesta. Ma olin täiesti „omas mullis” terve päeva, minu pea oli täiesti tühi. Lõuna ajal käisime ka po#!?!#eis, praeguseks oli Miku juba kinni võetud.

Nädal aega on möödas. Ma ei saa öösiti magada, näen õudusunenägusid. Kõik kirjutavad MSN’is koguaeg, kui kahju neil on ja saadavad sõnumeid ning helistavad.

Ma tean, et see on üks kõige jubedam kogemus, mida inimene võib üldse tunda, sest olen seda nüüd ise kogenud. Tahan oma eluga edasi minna, sest ma ei saa lasta ühel kohutaval poisil enda tulevikku ära rikkuda. Kindlasti ei unusta ma seda kunagi ja see kummitab mind tihti, aga ma ei taha muutuda sellepärast kellekski, kes ma ei ole.

Täna on Sandra matused, natuke üle nädala on ta surmast möödunud. Matustel oli palju rahvast, sest ta oli kohutavalt tore ja soe inimene ning tal oli palju sõpru ja tuttavaid. Nägin eemal Robinit ja otsustasin teda tervitama minna. „Tsau, ma tahtsin sulle öelda, kui kahju mul on, et selline õnnetus juhtus.”ütlesin poisile tema juurde jõudes. „Aitäh Getu.”vastas Robin, endal pisarad voolamas. Seisime tükk aega kõrvuti, kuni Robin rääkima hakkas uuesti. „Ma kuulsin, mis sul juhtunud oli.”ütles poiss ja pani enda käed minu õlgade peale. „Jah, aga see ei ole võrreldav sellega, mis juhtus Sandraga.” Talle vastates tuli see kohutav kogemus mulle silma ette. „Jah, ei olegi võrreldav, sest see on hullem. Sandra vähemalt ei piinelnud, aga sina pead sellega terve oma elu elama.”

Peale matuseid läksime Robiniga sööma ja rääkisime, mis meil terve selle aasta jooksul toimunud oli, kui me ei suhelnud. Robin lubas mulle toeks olla. Ta oli esimene, kellele rääkisin Iirimaale minekust. Kuna isa firmal läheb niivõrd hästi pidime juba peale uut aastat sinna minema. Ema ja isa kolisid sealt ühetoalisest korterist välja ja kolisime kahetoalisse, sest ma läksin tagasi Tallinnasse. Enne minekut pidi olema ka kohus, kus Miku süüdi mõistetakse.

Läksin tagasi vanasse kooli. Merksil, Kerlil ja Kätil oli selle üle üliheameel. Ma ei tea, kas nad seda ka päriselt mõtlesid, aga minu juuresolekul vähemalt käitusid nii. Õhtuti käisin Robiniga väljas jalutamas ja rääkimas, muutusime taas lähedasteks, aga mitte lähedamaseks, kui head sõbrad.

Kolm nädalat on möödas toimunust ning täna sain ühelt tuttavalt poisilt telefonikõne.

„Hallo.”
„Hei Getu, ma olen Kevin, mäletad mind?”
„Muidugi mäletan.”
„ Okei, ma tahtsin öelda, et olen Tallinnas ja me võiksime kokku saada.”
„Mul on küll natuke kiire, aga eks ma ikka natuke aega leian, umbes poole tunni pärast?”
„ Sobib.”

Leppisime koha kokku ja poole tunni pärast olin kohtumispaigas. Mõni minut hiljem saabus ka Kevin. Mul oli ainult tund aega, aega temaga koos olla, sest pidin minema arsti juurde, kuna mul oli viimasel ajal koguaeg paha olla.

Jalutasime päris palju selle tunni ajaga, samuti ka rääkisime. Arutasime üldisi maailma asju ning rääkisime ka Mikust ja sellest õhtust. Tuli välja, et see oli Kevin, kes mind vanaema juurde viis. Ema küll ütles mulle, et üks noormees tõi mind, aga ma järeldasin, et see oli Jass või keegi teine minu klassivendadest.

„Aitäh sulle Kevin, sa koguaeg aitad mind igalpool, kui mul abi on vaja ja see on äärmiselt armas sinust.”ütlesin talle silma vaadates. „Minu arust on see lihtsalt loogiline, et ma oma sõpru aitan.” Samal ajal vaatasin kella ja nägin, et olin liiga kauaks jäänud. Kevin saatis mind arsti juurde ning läks siis minema.

Arsti juurde jõudes rääkisin, et mul on pidevalt paha olla ja pea käib ringi. Arst võttis verd, tegi analüüse ja kontrollis mind igatmoodi. Umbes viieteist minutit hiljem pidin arsti kabinetti minema. „Gethere, kuidas sa ennast hetkel tunned?” „Hästi.” „Me tegime analüüse ja saime jälile, mis sinu iiveldust ja oksendamist põhjustab.” Imestasin, et nii kiiresti analüüsid kätte saadi. „ Mis te siis avastasite?”küsisin murelikult. „Te ootate last.”ütles arst ja ma tundsin, kuidas mul uuesti kohe paha hakkab ja oksendasin sinnasamma põrandale.

Vastik oli mõelda, et ootan Mikult, inimeselt, kes mind vägistas, last.




Ootan mõistlikke kommentaare ja ka rohelisi näppe :)

Märksõnad:

omalooming, järjejutt, järjekas

Teavita ebasobivast sissekandest!