"Elu ei olegi lihtne 2." (2)

Aitäh kriitika eest kriitikutele.
Kommenteerige ja avaldage arvamust.
Võite panna ka rohelist näppu, see ei tähenda muidugi seda, et kirjutan ainult mingi skoori pärast, aga tore on ome töö eest veidikene tunnustust saada :)
Loodan, et lugejaid on, sest on tore , kui keegi ootab päevast-päeva, millal ma uue osa teate saadan :)
Põnevat lugemist!

Helina .

Eelmises osas:


" Kus sa oled? Kas sa ei tule autodega sõitma? " "Ma kohe tulen, oodake siis mind ka. " ning katkestasin kõne.

Lahkusime Miku korterist koos selle ilusa tõmmu poisiga.

UUS OSA !



Viis korrust alla minna, see oli päris pikk tee. „Kuidas sa siis Mihklit tead ?”küsis poiss minult, kui olime umbes kolmandal korrusel. „Kunagi, kui ta Tallinnas käis, olime koos ühel peol ja seal saime tuttavaks ning suhtlesime omavahel aktiivselt edasi.” „Sa pole siis Tartu tüdruk?” „Ei.”vastasin talle lühidalt, sest olime jõudnud juba esimesele korrusele ja väljusime hoonest. „Lõpuks ometi!” hüüdis mitte kaine Käti. „Me lähme kolmekesi selle poisi autoga, sa ei mahu enam kahjuks.”ütles Kerli ja näitas näpuga punase auto poole, mille roolis istus üks üpris kena kutt. „Ma siis jooksen teile järgi või?”küsisin vihastades. See oli alati nii, et mind jäeti igalt poolt välja, sest ma ei olnud mingi poiste lemmik. Ma ei saanud lihtsalt aru, mulle võibolla ei meeldinud nende ees eputada ja mingit tibi mängida. „Sorri tibuke, aga ise sa kadusid ära.”lausus Merks, ise vaevalt püsti seistes. Nad istusid kolmekesi sellesse punasesse autosse – auto marki silm ei seletanud, sest pime oli. Mõõda tänavat oli nüüd näha suhteliselt pikka autode rivi. Autod hakkasid järjest liikuma. Merks, Käti ja Kerli lehvitasid mulle, kui mõõda sõitsid minust. Kõige viimane auto jäi seisma. „Hüppa peale.” See oli see kobe poiss, kes mind enda autosse kutsus. „Okei.”ütlesin ning istusin kõrvalistuja istmele. „Kuidas sul siis auto tühi on?”küsisin temalt, kui märkasin, et oleme ainult kahekesi autos. „Sellepärast, et kõik teised on enda autodega, muidu pole ju mõtet võistelda.”

Vaatasin imestunult talle otsa. „Võistelda?”küsisin. „Jah, kas sa ei tea, siis, kuhu me kõik lähme?” küsis poiss õrnalt muiates. „Ei, ei tea.” „Me lähme vanale lennujaamale võistlema, see on linnast eemal ja seal ei ole mente.” Poiss pani raadio tööle ning vaatas minu poole ja küsis: „Mis sinu nimi on?” Hakkasin naerma. „Mul on päris pikk nimi. Gethere-Liisa Kask, aga sina kutsu mind Getuks.” Poiss hakkas ka naerma. „On küll pikk nimi, Getu.” Jõudsime linnast välja. „On sinna pikk tee?” „Ei ole, mingi viie minuti pärast peaksime kohal olema.” Paar minutit oli vaikus. „Mis sinu nimi siis on?”küsisin talt. „Ootasingi, millal sa küsid. Minu nimi on Kevin Saks.” „Sellepärast sa nii tuttav tundusidki.”ütlesin ärevalt. „Tuttav?” küsis Kevin imestunult. „Jah, sa käisid mingi viiendas klassis meie koolis ja olid minu klassivend.” Kui vaatasin Kevini poole, nägin tema näost, et ta mõtleb pingsalt. „Midagi hakkab koitma jah ja me oleme kohe kohal.” Ütles ta, samal ajal keerates väiksele metsa teele.

Üsna pea paistis üks lagendik, kust oli kuulda autode mootori mürinat ning näha ka palju autotulesid sähvimas. Seal oli kujunenud mingi autode parkla, kuhu olid kogunenud autod, mis antud hetkel ei võistelnud. Kevin parkis auto ära ja me astusime autost välja. Mõned meetrid eemal nägin Kerlit, Merksi ja Kätit. Nad olid täiesti pöörases hoos juba. Minu sõbrannad oli alati sellised, kui alkoholi pruukisid. Hetkel olid nad ühe auto juures, kust kostus kõva muusika ning tantsisid seal. Vaatasin seljataha, Kevin oli juba kadunud. „Teil on siin eriti lõbus?” küsisin Kerlilt nende juurde jõudes. „Jah on küll, näe võta ka.” Ta ulatas mulle väikese cocacola pudeli, kus oli sees ilmselgelt alkohol. Proovisin ühe lonksu ja see oli üllatavalt hea maitsega, alkoholi kohta. Kaanisin seda lõpuks päris palju ja tantsisin seal koos teiste tüdrukutega.

Kell oli vist juba öösel kaks, kui lennujaamalt lahkuti ja liiguti edasi, aga natuke väiksema rahvaga. Me läksime tagasi linna ja seekord sain koos teistega ühe auto peale, ainult, et ma pidin istuma esiistmel ühe poisi süles. Tundsin kuidas pea ringi käib, tundus, et ma olin juba parajalt joonud. Me läksime ühe tüdruku korterisse. Tal oli päris suur korter, kaheorruseline isegi. Muusika pandi põhja ja rahvas tantsis igalpool. Läbi rahva silmasin Kevinit. Poiss oli koos mingi blondi tüdrukuga, nad tantsisid ümbert kinni ja kallistasid. Ahastav, kui kade ma olin.

Mõne aja pärast kutsus üks suht kena kutt mind tantsima. Üsna varsti me läksime rõdule, sest ta tahtis suitsu teha. „Mis sinu nimi on ja kui vana sa oled?” küsis ta minult, suhteliselt otsekoheselt. „Getu ja 16.” Noormees vaatas mind pealaest jalatallani ja ütles: "16? Hmm.. Ma olen Tanel, 20. Kas sa tahad edasi minna pidu panema?" ma nõustusin, sest olin liiga täis, et 'Ei' öelda.

Kümne minuti pärast istusin Taneli autos koos nelja poisiga. „Kas sa Valka tahad meiega tulla?” küsis Tanel. „Oh, muidugi.”vastasin, sest mul puudus täielik kontroll oma tegude üle.




Ootan Rohelisi näppe ja kommentaare!

Märksõnad:

järjejutt, järjekas

Autori kommentaar »