Mina, Draakon, sa ju mäletad ? (6)

Halloo! Ärka üles! Sa ju mäletad mind ? Noh, ma olen ju see pisike nunnu draakon! Ah jäta, tahad ma räägin sulle natuke endast siis ? No, okei.
Tegelikult ei ole asjad üldse nii, nagu paistab. Ma võitlesin suurte kärbestega, kellel olid ekstamegahüpersuured hambad ja ta hammustas mind ning kahjuks mul pole enam käsi. Jah, praegugi ma trükin siin varvastega. Tal oli veel üks suur kollane sõber ka ning seegi tegi mulle halba, kuid ta ainult lõi natuke ja ma olen nüüd pooleldi pime. Aga näed, ma elan veel, ma jõudsin isegi klaviatuuri pähe õppida aga mul on läkaköha ja ma köhin koguaeg oma ekraani täis, kuid see ei häiri mind sugugi. Hoopis vastupidi - saabki igapäev ekraani pesta, kuigi sa ei näe tegelikult, kas pesed ta ära või ei. Ükskord ma isegi pesin oma ahvi näo puhtaks. Hehe, haneks tõmbasin, mis ? Tegelikult mul pole üldse selline elu. Natukene valetasin, tegelikult ikka päris palju.
Päriselt-päriselt-päriselt olen ma pisike nunnu draakon, lillat värvi ja mul on roosad tiivad. Mul on veel valget-värvi ahv, kellel on hästi palju pruune laike, niiet valget pole üldsegi paista. Ahv räägib mul ainult saksa keelt.
Ühel päeval me kohtasime suurt kärbsemoodi olendit. Ja siis mu ahvike kisas talle: "Ich werde Sie essen!" Mis peaks tähendama, et ma söön su ära. Selle peale ütles kärbsemoodi putukas:"Minu nimi ei ole Essen, ma olen Mõmmi." ning läks solvunult minema. Mina muidugi viskasin selili ja pahvatasin naerma. Oh, vabandust, unustasin öelda oma nime. Nimelt minu nimede nimine nimi on Britta Floriin Margaretha ja hüüdnimeks on mul Käsekuchen, mille pani mulle ahvike ja see tähendab juustukooki.
Ma olen täpselt 2aastat 7kuud 3päeva 9tundi ja 4sekundit vana. Mu ahvi nimi on Eis-Nella ja ta sai kolm päeva tagasi 8kuud vanaks, õigemini nooreks.
Ühel teisel ilusal päiksepaistelisel päeval me võtsime Nellaga oma rohelised kummikud ja läksime metsa seenele. Järsku kuulsin ma, et keegi hüüab appi. Minu ahvike ohkas ja lausus: "Jemand ist in schwierigkeiten." Ah, et mis see tähendab ? See tähendab, et keegi on ohus või hädas või umbes nii. Me jooksime läbi porilompide kuni jõudsime ühe kauni ahvineiu juurde, kes oli auku kukkunud ja sealt enam välja ei pääsenud. Nella haaras oma kleidilipsu, harutas selle lahti ja viskas lipsust saadud nöörijupi tüdrukule. Ahviplika võttis nöörist kinni ning me tõmbasime ta välja. Maa peale jõudes, tänas ta meid ja ütles, et tema nimi on Liisi, ning talle meeldib oma pöialt lutsutada, sellepärast kutsutakse teda Pöial-Liisiks ja ta oskab samuti saksa keelt rääkida. Nüüd kargas keegi põõsast välja. See oli kuri putukaemand, kes oli tahtnud Liisit endale toiduks ning ta ei kavatsenud teda käest lasta. Ta haaras suure kahvli ja hakkas meid sellega taga ajama. Me jooksime nii kuis jaksasime ning jõudsime metsast välja. Eis-Nella pistis kisama: "Wann endet es?" (Millal see lõppeb?) Ning Liisi vastas talle lõõtsutades:"Ich weiß es nicht." (Ma ei tea.) Mina kisasin veel takka:"Bald, so hoffe ich." (Varsti, ma loodan.) Me kihutasime edasi nagu pudrukuulid ning lõpuks olimegi kodus. Ma pakkusin ahvipreilidele teed ja küpsist ning Liisi pakkus, et võiks moeshow'd hakata tegema.
Mina olin siis muidugi õhtujuht ja venitasin neile oma nukuriideid selga.
Nalja oli muidugi väga palju :)

Autorikommentaari lugege, palun (a)

Autori kommentaar »