5-Redemption to conciousness (6)

Ilm oli tapvalt palav, taevas täiesti pilvitu. Kui me poleks endale päikesekreemi peale pannud oleksime kindlasti juba pannkoogikarva olnud.

Pikapi konditsioneer andis kolmekümnendal sõiduminutil alla, seega oli Carla sunnitud kõik aknad avama. Tuuletõmbus oli piisavalt mahajahutav, päästes meid palavusest ja tohutust higistamisest.

"Küsimus," lausus Aphrodite pahural toonil. "Miks te paistate tohutult rahulolevalt, mil mina kohutavalt higistan?" Vähemalt ei karistatud mind selle eest, et ma arvasin, et keegi ei higistanud.

"Ilmselt seetõttu, et sa istud meie vahel," vastas Carla muiates, hoides silmi kindlalt maanteel. Aphrodite nägu tõmbus mossi ning ta heitis mulle lootusetu pilgu. Paludes.

"Okei," ohkasin ning avasin oma turvavöö, et sõbrannaga kohad vahetada.

"Olete te segased?! See on jube ohtlik! Kas te teate, kui palju see maksab, kui poli-" kisendas Carla.

"Jeesus, Carla! Kõik on korras. Me ainult vahetame kohad ära," katkestas Aphrodite ta jutu, jõllitades teda nagu oleks Carla marutõbiseks loomaks moondunud.

Carla vaatas korraks kõrvale, nähes Aphroditet minu istmel ja kuidas ma parajasti turvavöö kinni panin. Tõstsin kaks pöialt üles, naeratades. "Okidoki."

Ta pööritas silmi ning jätkas tee jälgimist. "Ma arvasin, et Aphrodite tahab pea aknast välja pista." Selle peale Aphrodite turtsatas.

"Ja miks ma peaksin seda tegema?"

"Sest- ma ei tea. Sa oled selline... alp vahepeal."

Mu huul hakkas tõmblema, muutudes laiaks naeratuses. Sarnane oli ka Carla näol. Aphrodite jälgis meid selge segadusega. Seejärel näpistas ta mind tugevalt käsivarrest.

"Ouch!" hüüatasin, tõmmates käe automaatselt eemale ning vaatasin teda küsivalt.

Aphrodite kergitas kulmu. "Mida see tähendab?"

Hõõrusin valusat kohta käel, lausudes tusaselt: "Nüüd ma ei teagi kas enam öelda."

Aphrodite oigas. "Phoenix, palun, ma tahtsin lihtsalt su tähelepanu." Muigasin. Naljakas oli näha, kui kannatamatu ta oli. Ta vaatas mind ootavalt.

"Mida?" küsisin süütult.

"Mis mida? Ma ootan su selgitust!"

"Oh, kas tõesti?" Iroonia oli selge mu silmades.

"Phoenix."

"See on mu nimi."

"Phoenix!"

"Aphrodite!"

"Kuulge, kuulge, mu kõrvad juba valutavad," sekkus Carla, rääkides pahasel toonil, kuid naeratus ei olnud ta huulilt lahkunud. "Ütle talle, Phoenix."

"Sinu matused," pomisesin, kuid piisavalt valjult, et Aphrodite mind kuuleks. Carla togis mind õrnalt, mis pani mu turtsatama. Aphrodite vaatas meid kahtlustava pilguga.

"Alp on keegi kellel on või keegi, kes näitab puudust tervest mõistusest; ühtlasi ka absurdne või rumal. Sageli kasutatakse aadressi kujul." Aphrodite oleks nagu panniga vastu nägu saanud.

"Sina," sõnas ta verdsülitavalt, vaadates minust mööda Carla poole, kes vaid vaevu suutis naeru tagasi hoida. Mina olin juba otsi andmas, kihistades järele andmata.

Carla kehitas õlgu. "Sa tead, et ma ei mõelnud seda negatiivses võtmes," lausus ta, saates Aphroditele südantsoojendava naeratuse.

"Mida iganes," lausus Aphrodite ja pöördus, jäädes aknast välja vaatama.

"Alp," sõnas Carla.

Aphrodite oigas, mil ma uuesti naerma hakkasin.

-----

Meie suvemaja oli üks kõige kenamaid, mida ma eales näinud olin. Pealegi asus see imelises ümbruskonnas. Maja ümber laius mets, üle sõidutee oli aga hiiglaslik maisipõld. Maja ise asus künkal ning mulle tundus, et see oli kahekorruseline. Ülemine korrus asus künka otsas, alumine meie poolsel küljel, kus oli ka kahepoolne välisuks.

Uks avanes ning Nick tuli ummisjalu meie juurde.

Ta käed viskusid ümber Aphrodite, hoides teda tükk aega oma embuses. Vaatasin paari laia naeratusega. Aphrodite ja Nick on kõige armsamad poiss- ja tüdruksõber, keda ma tean. Nad on absoluutselt lahutamatud.

Carla köhatas viisakalt.

Nick eemaldus oma tüdrukust - kes nüüd punastas - ning tuli kallistas Carlat ja mind tervituseks. Ta ühtlasi märkis, kui "imelikult lahedad" meie kaboimütsid on, seda öeldes kergelt naerdes. Kui ta minust eemaldus pani ta hetkeks käed minu õlgadele ning vaatas mulle pikalt otsa. Ta küll ei öelnud midagi, aga ma teadsin, mida ta mõtles.

Nick oli ka kunagi kellegi väga lähedase kaotanud ning ta oli mulle suureks toeks olnud, kui Phoebe tol haiglavoodil otsad andis. Ta teadis, mida ma tundsin ja ta teadis kui kaua võtab aega selle omaks võtmine. Tema silmad ütlesid mulle, et ma saan hakkama.

Ma ei tahtnud jälle hakata Phoebest mõtlema. See tegi mu alati närviliseks ja kurvaks ning ma ei tahtnud toredat päeva enda jaoks ära rikkuda.

Neelatasin tugevalt.

Nick naeratas mulle kergelt ja lasi seejärel lahti. Ta lõi käed kokku, mille peale kergelt võpatasin.

"Tundke ennast nagu kodus," lausus Nick. Ta viipas maja poole: "Alumisel korrusel on elutuba ja
köök ning ülemisel on kõik magamistoad. Ma arvan, et igas toas peaks olema vannituba ja all on WC ka." Tema kirjeldusest eeldades, arvasin et eksin kindlasti majas ära.

"Ma toon kotid ära. Teie minge majja ja leidke oma toad," lisas ta juurde. "Oh, Aphrodite kallis! Meie tuba on teine vasakul." Ta pilgutas neiule kergelt silma.

Elamu poole kõndides, ei suutnud ma ringi vaatamist lõpetada. Maja oli puidust, samuti ka välitrepp, mis viis üles teisele korrusele. Suurem osa alumise korruse seintest olid maast laeni aknad. Maja ees oli suur muruväljak ning kitsas liivatee, mis viis välisukseni välja. Välisukse kõrval olid kunstlilledega lillepotid. Ma olin enam, kui kindel, et me lõhume ühe neist millalgi ära.

Majja sisenenud, läks mul aega, et kõike enda ümber sisse võtta.

Siin oli kõrge lagi ning ülevalpool olid talad. Ukse juures oli väike esikunurk, kohe vasakul pool oli elutuba ning paremal pool köök.

Elutoa põrandat kattis valge vaip. Suur telekas istus pruunil vanamoodsel kapil, millel oli kaks ust. Selle ees oli läbipaistev diivanilaud, millel lebasid mõned ajakirjad ja pult. Pruun diivan seisis täpselt telekaga paralleelselt, selle mõlemal pool sama värvi tugitoolid. Eemal nurgas oli pruun uks, WC.

Köögipõrand oli kaetud helesiniste plaatidega. Mööda idapoolset seina jooksis pikalt köögilett, mille ülal jooksid reana sinised köögikapid. Välisukse poolsel seinal olev uks viis koristajakappi. Keset kööki asus ovaalne puitlaul, mida ümbritses neliteist - samuti puidust - tooli.

Igalpool ruumis oli seintel kas mõni maal, plakat või loosung, mis muutis maja rohkem hubasemaks. Enamik plakatitest olid kulunud, kuid siiski läksid kokku kõige selle hiiglusega.

"Vau," lausus Aphrodite, katkestades vaikuse. "Kuidas sa selle koha leidsidki, Carla?"

Carla raputas pead. "Piltidel olid ainult tühjad ruumid. Selgituses olid kõik meile eluvajalikud ruumid ja asjad, seega valik käis kähku, aga ma ei oodanud midagi nii imelist."

"Siin on kõik nii kena," lisasin.

"Okei, tüdrukud. Tulge nüüd!" Aphrodite seisis juba trepil, mis paiknes väisukse vastas olevas seinas ning viis ülemisele korrusele.

Välisuks avanes ning Nick sisenes majja, meie kohvrid temaga. Nähes, et me polnudki magamistubadeni jõudnud, hakkas ta kergelt naerma ning raputas oma lokkis pead.

Carla ja mina jõudsime Aphroditele järgi, jõudes teisele korrusele. Meist vasemal oli välisuks, mis tuli õuest. Carla kiikas ukseaknast välja.

"Trepp tuleb alt muruväljakult siia üles. Siit saab kohe otse sisse-välja," ütles ta.

Ukse kõrval oli väike diivaninurk ning paremale pöördudes oli pikk kitsas koridor. Koridori lõpus oli väike aken.

"Minu tuba on siin," lausus Aphrodite, sisenedes teise ruumi vasakult. Just nagu Nick öelnud oli. Kiikasime Carlaga nende tuppa sisse. Kahekohaline voodi asus keset veinipunaseks värvitud seintega tuba. Riietuskapp asus meist paremal.

"Mulle tundub, et me vaatame armastusjumalanna lõbutuppa," lausus Carla ootamatult.

Aphrodite nägu värvus punaseks, suured silmad peas. Mina seevastu puhkesin hingest naerma, hoides käega kõhust kinni.

"Oh, vaata, Phoenix! Jumalanna ise valgub seinaga ühte," lisas Carla. Nüüd hakkas Aphroditegi naerma.

"Lollakad," ütles ta lihtsalt. "Minge välja." Ta lükkas meid toast välja ja sulges ukse kerge pauguga.

Tõstsin käe. "Parim. Asi. Mida. Ma. Kuulnud. Olen."

Carla naeratas laialt ning lõi mulle plaksu.

Pärast kõikide tubade läbivaatust, otsustasime, et viimane uks paremalt oli meie lemmik. Nagu igas toas olid ka siin kaks voodit ning riietuskapp.

Carla hüppas kaarega oma voodisse ja surus näo padja sisse. "Ma olen nii väsinud," kuulsin teda ütlemas.

"Sõitmisest võib-olla," arvasin ning heitsin ka voodisse pikali, silmitsedes valget lage. Ma võiksin siia lakke tähed kleepida, mõtlesin. Mõte tuli ootamatult. Miks mul polnud seda ideed oma igavat lage põrnitsedes tulnud?

"Sõitmisest rääkides," katkestas Carla mu mõtted. "Mul on ikka paganama ilus auto. Isegi meie autohullust Nick tegi komplimendi."

Turtsatasin. "Ei teinud ikka küll."

Carla kortsutas kulmu. "Tegi ikka küll, Phoenix."

"Mina ei kuulnud," ütlesin ausalt. Narrisin teda edasi: "Ma olen kindel, et ei teinud."

"Tegi küll!" viskas Carla padja mulle vastu nägu. Ma olin kindel, et ta sai aru, et ma olin oma mõtetega eemal olnud ja ei kuulnud kui Nick oli tema oh-nii-imelise-konditsioneeriga-pikapit heaks kiitnud, aga ta ei tahtnud mulle alla jääda.

Naerdes, viskasin padja talle tagasi. "Ma ei usu sind," laususin.

Autori kommentaar »