Epiloog - Not (9)

(Võid käivitada: http://www.youtube.com/watch?v=QXwPUYU8rTI)
"Elu on kui tundmatu tee. Iial ei tea, millal see lõpeb. Koit on talle uueks küünlatuleks, ehajoon õhtulambiks. Tal oli aega, kuid siis ta sulges silmad ning ei ärganud enam. Mul on siiski tunne, et meie vahele jäi niit. Ma tunnen tema lähedust sügistuules, mille sosinais ta mind valvab. Mis tulema peab, see tuleb. Kui tal otsa saab aeg, ta läheb. Minnes võttis ta lambist tule ja süütas taevasse tähe. Elu on lihtsa viisiga laul, see heliseb korra ja vaikib siis," luges Danielle Miranda Olsen pisaratega kaetult lehelt, mis ta kätes värises.
Ilm oli tänamatu. Vihma sadas tihedalt, tumedad pilved taevast katmas. Mitte seda halvasti öeldes, aga see sobis kokku kurva meeleoluga, mida kattis idapoolne kalmistu osa.
Matustele tulid kohale ainult lähedased inimesed. Inimesed, kes olid seotud juhtunuga Ameerikas ning hukkunute pered.
Hukkunud tüdruku õde oli viimane, kes oma kõne pidas, astudes väikeselt aluselt maha, toetatades end Liam Wrighti õlale.
Poiss aitas nutva tüdruku eemale sõprade seltsi seisma.
Kõikide nende nägudel püsisid kurvad ilmed, tüdrukud ei hoidnud ennast tagasi, pisarad nägu katmas.
Lia Mary-Jane Gibbs ja Keity Morgan püsisid mõlemad Louis Howelli käte vahel. Lia värvilised juuksed olid ära värvitud pruuniks, täheldamaks oma sõbranna ootamatut surma. Niall Blanchard seisis seal samas kõrval, emotsioonitu pilk haudasid vaatamas.
Carlos Olsen hoidis oma embuses ei kedagi muud kui Gabriellat, ühe hukkunu ema. Nende kõrval seisid David ja Ashley Johnson, poeg oma nutva ema selga silitamas.
Darcy Noell Olsen-Johnson ja Zayn Austin lebasid haudades kuus meetrit allpool, inimesed neile mulda peale kühveldamas. Poisi vanemad seisid kaugemal puude all, naine vaikselt nuuksumas. Nad polnud kunagi taevasse uskunud, kuid nüüd oli viimane aeg.
David Johnson kükitas oma kasuõe haua kohale ning sosistas veel vaikselt oma sõnumit temale.
Kui kõik see läbi sai, jäid veel kaks noormeest haudade juurde seisma.
"Nüüd on nad mõlemad, mu parim sõber ja tüdruk, kes mulle liiga palju meeldis, kuus meetrit allpool koos üksteise kõrval lamamas," lausus üks poistest, Harry Bennett.
Zac Blackborn, käed pükste taskutesse surutud, kõigutas ennast kandadel mõnda aega, enne kui ta vastas.
"Anna andeks, vennas, ma oleks pidanud Zayni aitama, temaga majja koos sisenema. Ma oleks saanud Darcy lihtsalt üles korjata ning temaga Jenna juurde joosta."
"Sa ei teinud midagi valesti, ma ei süüdista sind. Pealegi, miks kaksikud siia ei tulnud?" küsis lokipea.
"Kui Jenna surnukeha nägi, murdus ta. Ta oli tüdrukule lubanud, et kaitseb teda. Jonah jäi oma õega. Ütles, et ta on omadega tupikus."
"Mul on temast kahju. Nad kolm olevat olnud väiksena lahutamatud," lausus Harry.
"Me ei saa enam midagi muuta, see kõik on lõppenud. Ta saab nüüd rahus puhata, see on hea," lausus pikem mees.
"Tõsi. Me peaksime tal laskma puhata," lausus Harry aeglaselt, pööras ennast ümber ning hakkas eemale kõndima, öeldes veel: "Ma teen kindlaks, et minu esimese tütre nimeks saab Darcy."
Zac naeratas endamisi, silmitses veel mõnda aega hauda ja lahkus.
Kõndisin haudade juurde ning puudutasin Darcy hauakivi, kuhu ta nimi graveeritud oli.
Mu kortsulistelt põskedelt langes ainuüksi soe soolane pisar.
"Ma armastan sind," laususin karedal sosinal.










A/N: Minu järjejutt "Not" on nüüd ametlikult lõpetatud, pannes punkti Darcy kaasakiskuvale elule. Ma pakun, et mõned võivad olla segaduses epiloogi lõpu kohta, kuid see peabki jääma saladuseks.
Siit tuli ka vastus pealkirjale "Not". Nagu ma olen varem öelnud, siis pealkiri vihjas alati ühele asjale - Darcy elu lõpp oli teada juba minutil mil ma alustasin järjejutukirjutamist.
Ma tahan tänada kõiki, kes on viitsinud kas või ühe osa sellest järjejutust lugeda. See on minu kõige pikem ja edukam järjejutt siiani ning ma olen ülimalt tänulik kõikide nende pastakate eest, mis mulle kingiti.
Tagasiside oli vapustav, innustav ja hea, kuid mulle meeldis siin loo lõpu poole kuulda ka kriitikat, niiet ma oskasin ennast parandada ja paremini kirjutada.
Ma kirjutaksin siia paljusid nimesid, kellele sooviksin eraldi tänusõnu öelda, kuid mul pole need nimed kõik meeles ning see oleks ebaaus, kui ma mõndasi ei nimeta, sest ma olen absoluutselt teile kõigile tänulik.
Pühendus halva ilmaga kolmapäevale, sest just sellisel päeval tuli mulle pähe idee Darcyst.
Mul oli hästi lõbus seda teekonda rajada ning ma loodan, et teil oli seda järjejuttu tore lugeda.
Ma olen lihtsalt nii õnnelik, et mu lugu keegi luges ning keegi kaasa elas. Aitäh absoluutselt kõikidele, kes seda järjejuttu lugesid.
Palju šokolaadi muffineid kõigile! Sest see on miski, mis ma alati ütlen. :]

UPDATE: Lähtudes Mängukoopa Pastaka reeglitest on nüüd kõikide loos nimetatud kuulsuste nimed muudetud.