38# Not (3)

Ärkasin ehmatades korduvate paukude peale. Ilmselt püssilasud.
Mees kõrvalkongis oli üleval, istus nurgas, jalad rinnale tõmmatud nagu kardaks ta kedagi.
Tõmbusin igaksjuhuks isegi nurka, juhuks kui mina ise ohtu ei märganud.
Minu "kongiuks" avanes lukust ning äkitselt astus üks mees toidukandikuga sisse. Ta jättis selle ukse kõrvale ja lahkus.
Nõjatusin ettepoole ning tõmbasin kandiku enda ette, vaadates kandikul olevaid toiduelemente.
Mulle vaatas vastu toidupakendis närune võileib, väike mahlapakk ja küpsis.
Turtsatasin automaatselt.
"Päriselt?! Te topite väikese näruse küpsise kandikule? Miks te mulle koera väljaheiteid ei andnud siis juba?" hüüatasin pahaselt ja surusin kõrre mahlapakki.
Uks avanes ning sama mees vaatas ukse vahelt sisse, vihane ilme näol.
"Ära vingu või ära ütle üldse mitte midagi. Tahad ma ei too sulle üldse süüa? Nüüd jää vait."
Uks pandi kinni.
Vaatasin korra kõrvale, et vaadata meest kõrvalkongis, kes mind ainiti vahtis.
"Kas sa ei saanud süüa?" küsisin.
Ta ei öelnud midagi. Ei raputanud pead ega noogutanud.
Murdsin küpsise ja võileiva pooleks ning panin käe läbi trellide.
Mees nõjatus ettepoole, võttis toidu ja hakkas kohe sööma.
Kui mu kandik oli tühi, ei jäänud mul mitte midagi üle, kuid vaid nurgas istuda ja end nii mugavalt tunda kui võimalik.
Seejärel meenutasin endale veidrat asja. Läksin vaikselt ukse juurde ning toksasin seda sõrmega.
See läks õrna kriiksatuse saatel lahti.
Kõrvalkongis mees liigutas ning tuli mulle lähemale. "Uks on... lahti. Darcy, aita mind ka välja."
Vaatasin kordamööda ust, mis mu ees irvakil oli ning meest kõrvalkongist. Mul on praegu lihtsam lihtsalt välja joosta ning end päästa. Keegi teine oleks lihtsalt takistuseks ning aeglustuseks.
"Anna andeks," ütlesin enne veel, kui uksest välja jooksin.
Kaks imelikkudes vormides meest vaatasid korraga minu poole ja tõusid kiirelt püsti.
Oh ei.
Jooksin kiiresti paremal olevasse koridori ning jooksin konkreetselt oma elu eest. Lõin lahtilükatavad uksed lahti ning avastasin, et olen väljas.
Ukse kõrval oli redel, ronisin sellest üles ni kiiresti, kui võimalik ja hakkasin katusel ringi vaatama.
Nägin eemal katedrali. Mis siis kui see on vale valik?
Mis siis, kui sinna on juba sissetungitud ning seal on võõrad inimesed, kes soovivad mind tappa?
Võib-olla oleks kindlam, kui ma lähen tagasi ja jooksen koju, kus Zac ootab mind ja isa koju?
Seega ma otsustasin, et ma valin kindla tee, mitte võib-olla.
"Okei," sosistasin omaette ning hakkasin katuselt katusele ronima.
Mu jalg tuikas väheke, aga kui ma tahan eluga pääseda ei saa ma end segada lasta.
Ma ei tea kui kaua ma jooksin, ilmselt oli see pool tundi või rohkem. Ma olin täiesti oma aru kaotanud, sest ma nutsin ja jooksin ja nutsin ja jooksin ning mind ei huvitanud üldsegi teiste inimeste arvamus, kui ma neist sellises olekus mööda jooksin.
Olin kindel, et kell on kesköö või rohkem, sest inimesi liikus vähe ja pime oli.
Jõudsin isa maja ette, komistasin veel kümme korda enne kui uksest sisse sain ja hakkasin hüsteeriliselt nutma.
"Zac, kas sa oled siin? Palun, palun, Zac, aita!"
Poiss tuli kiiruga trepist alla, nii et me köögis kokku põrkasime ja ma oma käe katki tõmbasin.
Zac hoidis mu ümbert kõvasti kinni ja silitas mu selga õrnalt.
"Räägi mulle, mis juhtus. Ma ootasin teid terve õhtu," hingeldas Zac. "Kas sinuga on kõik korras?"
"Mu jalg on vist katki ning ma ei tunne ennast hästi. Mul pole aimugi, kus mu isa on ja meid rünnati ning ma-"
"Sa pead rahunema, Darcy, sa saad muidu paanikahoo," lausus ta lohutavalt ning pani mu köögilauale istuma. "Näita oma jalga."
Ta asetas mu jala lauale ning kääris püksisääred õrnalt üles.
"Oh issand. Uhh, ära vaata," palus Zac ning haaras ühest sahtlist esmaabi paki.
Ta puhastas haava, mis valutas nagu põrgutuli, aga ma pidin selle ära kannatama.
"Ma tean, et miski sinus tahab isa minna otsima, aga sa pead majas püsima, kas sa saad sellest aru?"
"Aga-"
"Ei mingeid agasid. Kas sa tahad surra või midagi? Pealegi sa peaksid helistama oma sõpradele ja ütlema, et nad siia ei tuleks."
Oigasin. "Nad juba peaksid olema lennukil, et siia hommikul jõuda. Oh, pagan. Kuidas sa mu isast tead?"
"Hayes oli varem siin. Ta pääses välja tollest hullumeelsusest ning rääkis mulle kiiresti paar asja ära."
"Mida?" Nii et tema haavad polnudki nii hullud?
"Ma viisin ta haiglasse ning temaga peaks varsti kõik korda saama," lausus Zac. "Keskendume nüüd sulle. Su jalg peab puhkama. Kõndides sa kahjustad teda rohkem."
"Aga Harry, Lia, Danielle ja Zayn, kes siia tulevad... Ma sean nad ohtu. Mis siis, kui nendega midagi juhtub, Zac?" muretsesin.
"Ma olen selles koos sinuga, Darcy, ma aitan sind, olgu? Ma aitan su sõpru kaitsta."
Vaatasin otsa mehele, kelle silmad ainult siirusest särasid. Ta on lihtsalt nõus mind aitama? Ja ma tõmban lihtsalt niisama oma sõbrad sellesse?
Vaese Lia, kes oma võimetesse uskuda ei taha. Poisid on poisid, aga minu oma õde ka? Ma vastutan oma õe eest.
Ta on ainuke pereliige, keda ma olen terve oma elu jooksul tundnud. Ma ei teadnud korralikult oma isa ega ema... Ema.
"Zac, kas sa tead midagi mu emast? Äkki ta teab, mida teha? Äkki ta teab lahendust?" rääkisin kiiresti. "Ma vajan oma ema. Kohe."
"Darcy, rahune," haaras ta mu õlgadest ja üritas mind paigal hoida.
Hakkasin rabelema ning pisarad said minust otsekohe võitu. Ma karjusin ning kriisklesin, üritades Zaci haardest välja saada, kuid see ei õnnestunud.
Tundsin, kuidas terav nõel mulle käsivarde surutakse.
"Ei," pomisesin. "Zac, palun ei. Mida sa teed?"
"Sa pead magama ja maha rahunema. Sul on paanikahoog."
Mu silmad hakkasid järjest tuimemaks jääma ning mu pea oli paks nagu oleks see mannat täis.
"Kõik saab korda," sosistas Zac, hoides minust kindlalt kinni.

Avasin silmad ning jäin lage vahtima.
Ma olin oma toas voodis, märg külm rätik laubal. Mind pani muigama see, et ma olin aluspesu väel. Kas Zac tegi seda?
Loomulikult, Darcy, siin majas pole kedagi teist peale sinu ja tema.
Tõusin istukile ja panin rätiku öökapile. Hõõrusin otsaesist ning haigutasin.
"Sa ärkasid üles," lausus hääl.
Tõstsin kiiresti pilgu ja tõmbasin teki endale lõuani. Mu silmad läksid suureks.
"Harry, kas sa vaatasid, kuidas ma magan?" küsisin ja seejärel ütlesin peaaegu sosinal: "Sa oled siin."
Ta laiutas käsi ja naeratas. "Muide kena rinnahoidja sul."
Mu suu vajus ammuli. Astusin voodist välja ning haarasin garderoobist suure särgi, mida selga tõmmata, et see mu keha kataks.
"Darcy, su linad- uh," ütles Harry ebalevalt.
Vaatasin oma voodi poole ning mu nägu tõmbus otsemaid punaseks. Haarasin linadest ning tõmbasin need voodilt maha. Jooksin toast välja vannituppa.
Miks just täna?
Samal hetkel koputati vannitoa uksele, niiet ma ehmatades üles kargasin.
"Darcy, kas sul hakkasid päevad?" küsis Harry lõbustatult.
Pööritasin silmi ning tegin kiiresti oma asjatoimetused ära.
Läksin tagasi oma tuppa, tormatas Harryst mööda, kes mind lõbustatult vahtis.
"See on normaalne, ära nori minu kallal," ütlesin poisile karmilt.
Panin endale riided selga ning lahkusin oma toast.
Köögis nägin kõiki ümber köögilaua istumas.
Danielle oli esimene, kes mind kallistama tuli. Seejärel Lia ning Zayn.
Zac vaatas mind rahutult, jäädes oma toolile istuma. Siiski püsis naeratus tema näol.
"Minuga on kõik korras," ütlesin talle.
Lia vaatas mind õnnetult, hoides minu põskedest kinni. "Me kuulsime, mis juhtus."
"Te peate majas püsima," laususin. "Asjaolud on hetkel sellised, et nii on."
"Darcy, ka sina ei lähe kuhugi," rääkis Zac kindlal toonil.
"Mu isa on kuskil seal. Võib-olla langenud vaenlaste kätte, aga ta võib ka olla suremas."
"Sa pead praegu kodus püsima. Mõnda aega."
"Mõnda aega? Kuu? Nädal?" hüüatasin.
Harry patsutas mu õlga: "Homme." Seejärel vaatas ta Zacile otsa.
"Jah, homme sobib," noogutas Zac, vaadates ainiti, kuidas Harry oma kätt mu õlal hoidis.
Poisid hoidsid mõlemad kindlat pilku üksteise peal, rääkides omavahel pilkudega. Mis nende kahe probleem on?
Kostusid kontsaklõksud alumiselt korruselt ning need hakkasid trepist üles tulema.
"Kas sa kutsusid kellegi?" küsisin Zacilt, kes otsemaid pead raputas.
Vaatasin kohkunult trepi poole, mille juures seisis nüüd minu ema.
Tal olid jalas mustad teksased, punane t-särk ja nahktagi. Ärme jäta mainimata kontssaapaid, mis tal jalas olid.
"Ema?" küsis Danielle uskumatult ning ta astus vaikselt sammudes ema poole.
Hetk hiljem nad kallistasid.
"See on teie ema? Ta on rohkem nagu Boardway modell," pomises Zayn mulle vaikselt kõrva.
Lõin teda tugevasti vastu rinda, mis ta võpatama pani.
"Emps, mis su riietusstiiliga juhtus?" küsisin.
Ta naeris heledalt ja ütles: "Ma tean, mis toimub ja ma lähen su isa otsima."
"Ma arvasin, et keegi ei tohi näha sind. Sa võid viga saada," pomisesin ebakindlalt.
"Õige, aga kui su isa on jamas ei saa ma teda maha jätta," hõõrus ta oma käsi kokku.
Köögis oli vaikus, ainult mina ise kuulsin omaenese tukslevat süda, mis rahutumaks muutus.
"Darcy, sina jääd kindlasti majja," lausus mu ema ning lasi pilgu üle mu sõprade. "Ma ei taha kedagi teist sellesse kiskuda, aga ma vajan seljatagust."
"Ma võin aidata," lausus Zayn nagu see oleks kõige normaalsem ettepanek üldse,
"Oled sa segane?" küsis Danielle temalt. "Sa riskid-"
"Su emal oleks kindlam olla, Dani," lausus Zayn teda kiiresti emmates ning astus mu emale lähemale. "Ma olen valmis."
Ema võttis midagi oma teksade taskust ja surus selle poisi rinnale. "Nüüd oled sa valmis."
"Kas see oli nuga?" küsis Lia vaikselt, kui nad mõlemad olid minema läinud.
"Ma nii kahetsen, et ma lasin teil siia tulla," rääkisin jälle kiiresti. "Kui Zayniga midagi juhtub ja ta viga saab- Oh ei. Mida ma teinud olen?"
Ja mind suudeldi äkitselt. See tuli väga, väga ootamatult. Aga ma suudlesin miskipärast vastu, teadmata, kes see oli.
Valikuteks said olla ainult Harry ja Zac ning kummagi suudlemine ei tundunud hulluna.
Kui eemalduti ja ma silmad sain avada, vaatas Zaci armas kutsikanägu mulle otsa.
"Jää vait, Darcy," ütles ta nii sama lihtsalt ning nõksatas peaga. "Kas sa tahad telekat vaatama minna?"
Naeratasin talle kergelt ning ta võttis mu käest, et mind enda järel üles juhtida.
Lia kõndis minu järel, sosistas kiiresti mulle kõrva: "See oli väga kuum. Mis teil omavahel on?"
"Mitte midagi, millest ma teaks," kehitasin õlgu.
"Ta on täiega segane su pärast. Usalda mind, tüdruk."