9# Syrena Night as Fire. (6)

Hommikul silmad avades, liikusid need kohe Sierra kohale. Seal ta magaski. Vähemalt polnud ta ära kadunud.
Panin riidesse ja läksin võileibu tegema. Need oli ainukesed, mida oli võimalik teha, sest midagi muud peale võileiva materjali kapis enam polnud.
Sierra astus kööki parajasti, kui võileivad taldrikutele panin.
"Tõesti, Syrena? Kas meil midagi muud pole?" Ta kallutas pea viltu.
"Vabanda, aga me peaksime täna turule minema." Kõigutasin pliidiäärel istudes jalgu. "Kus sa üldse eile käisid?"
"See ei ole sinu asi," vastas Sierra ükskõikselt.
"Sa oled mu õde," hüppasin pliidilt maha ja kõndisin tema juurde. "Mul on õigus teada."
Sierra pani käed rinnale risti ja raputas oma pead, nii et ta tumepruunid juuksed ta õlgade ümber tantsisklesid.
"Okei," andsin alla.
Istusin söögilaua taha ja hakkasin võileiba sööma. Iga suupiste mille võtsin tundus kui mitte midagi.
Kui Sady kööki tuli ja oma taldrikut vaatama jäi, ei jäänud ta isegi kahtlema.
"Me lähem turule, valmis?" küsis ta vaid.
Noogutasime Sierraga ja võtsime nagist võrkkoti. Kõndisime külla, mille keskpunktis Towntown´is turg toimus. Ostsime palju toitu, mida peaks jätkuma kuuks ja rohkemaks.
Koju jõudes ladusime kõik kappidesse. Sõime Sierra tehtud peekonid ning võtsime suua Linnaku poole. Lea õpetluse aega polnud keegi unustanud.
"Kas me täna õpime midagi muud ka, kui lihtsalt üksteisega võitlemist?" mõtlesin valjusti. "Me ei tohiks ju nii väga harjutada üksteise ründamist, ma mõtlen. Vihahood."
Sady noogutas: "Ma arvan sama. Ma loodan, et täna teeme midagi põnevat."
"Mis on teie jaoks põnev?" küsis Sierra. "Ma eriti ei usu, et me midagi uut õpime."
Sierral oligi õigus. Kõik sama, mis eelmine päevgi. Me ei õppinud midagi muud, vaid üritasime ainult üksi enda ümber oma elementi avardada ning juhtida seda paremale, vasakule, üles ja alla. Mitte midagi erilist, mis minus ja mu õdedes suurt indu tõstaks.
Terve õhtu mõtlesime välja, mida võiks järgnevates tundides Leaga õppida. Märkasin ka seda, et mu õed kutsuvad Lead ikkagi Tema Maiesteediks. Ohkasin sellepeale.
"Kas teile ei tundu, et nad varjavad meie eest midagi?" küsis Sady järsku.
"Kas nad peaks?" Sierra vaatas teda kulm kortsus.
"Ma lihtsalt arvan nii," vastas Sady. "Kui ma küsisin Lealt, et kas on mingeid uudiseid, siis ta võpatas ning vastas väga närvilise "ei"-ga. Minu arust on see imelik, kõik."
"Ma ei öelnud midagi halvasti ju. Sa ei pea sellise tooniga rääkima."
"Äkki oled lihtsalt vait?" Sady sai päris pahaseks.
"Lõpetage," laususin jäiselt. "Kus iganes sa Sierra eile käisid, see muutis su ülbemaks. Sa ei austa enam Sadyt."
"Kuidas sa võid nii öelda?!" hüüatas Sierra. "Sa isegi ei tunne mind nii hästi."
"Siis ära ole nii kinnine." Need olid Sady sõnad.
Olin nende nädalatega aru saanud, et Sierra on õrna hingega ja ma eriti ei üllatanudki, kui ta solvus. Ta kõndis esiuksest välja.
"Sa poleks pidanud seda ütlema," vaatasin altkulmu oma kaksikõe poole. "Ta on õrnahingeline."
Sady pööritas silmi ja korjas ära mustad taldrikud. Ta pomises midagi omaette, ma ei saanud sellest aru.
"Kas sa mitte pole mõistatanud, kus ta eile kadus?" küsis Sady seejärel mõistatuslik nägu peas.
Üldse olin ma hakanud nägema, et ta on koguaeg mõttes ja vaatas kõike nii uurivalt. Mis tal mõttes oli?
"Olen, miks sa küsid?"
"Sest minul kummitab see koguaeg peas. Kas sa oled küsinud temalt?"
"Jah, aga... Sady, kuidas sa tead, mida ma kõike olen Sierralt küsinud?" Vaatasin teda üllatunud moel, kuigi tegelikult olin pigem ehmunud.
"Ma olen lihtsalt väga tähelepanelik," kehitas tüdruk õlgu.
"Ma mõtlen, et miks sina ja Sierra nii muutunud olete," pahvatasin järsku. "Sina oled nii tähelepanelik ja mõtisklev ning siis Sierra on... salapärane. Mis toimub?"
"Ma ei oska öelda, õde," lasi Sady pea norgu. "Ma tunnen, et midagi minu sees otsustab ja teeb kõike minu eest. Ma ei oska seda seletada, Syrena, tõesti."
Jäin sirgelt seisma kuni üks idee mulle pähe lõi.
"Hmm... Sady? Ma käin korra Lea juurest läbi."
Haarasin nagist mantli ja tormasin uksest välja, joostes ummisjalu Linnaku poole.
Mis siis, kui elemendid said mingil hetkel meie meeled vallutada? Kuna ma olin endale juba sisendanud, et Lea on usaldusväärne ja ma saan temalt abi küsida, siis see oligi põhjus miks ma tema juurde jooksin.
Ainult Linnaku juures tekkis mul probleem. Valvurid arvasid, et ma olen sissetungija. Pööritasin neile silmi ja lõin tulepahvakuga värava lahti. Nad jäid mulle lihtsalt kohkunult järele vaatama.
Muigasin.

# Kas ma jätkan või mitte? Mulle tundub, et on väga väge lugejaid ja lood on igavad. Kritiseerige, reklaamige järjut (kui viitsite) ning kinkige pastakaid (ei luni). Aitäh. (: #