3# Syrena Night as Fire (5)

Panin parajasti korsetti paigale, kui koputati minu toa uksele.
"Papa?"
"Jah, kallike," kostus papa rõõmsameelne hääl. "Kas sa oled valmis?"
"Panen kleiti selga. Ma saan paari minutiga valmis."
Sättisin korsetti paika ja tõmbasin ballikleidi peale. Juuksed kammisin läbi, jättes igavalt lahti nagu nad koguaeg olid.
Läksin elutuppa, kus isa lipsu sättis.
"Sa näed välja nagu tõeline kaunitar. Oled koguaeg kaunitar välja näinud."
Naeratasin nende sõnade peale ja kiitsin ka isa välimust.
Seejärel muutus papa pilk ärevaks: "Mul on sulle üllatus."
Ta keksis nagu plika ukseni ja avas selle, rõõmus ilme näol. Sisse astus kena proua, väike hõbedane kotike kätte pigistatud.
"Erilisel puhul ma kutsusin kohale proua Flippi, linnaku kõige parem teenija. Ta tuli sulle soengut tegema. Kas see sobib sulle?"
Vaatasin ammuli sui kordamööda papat kui ka teenijat, noogutades innukalt.
Proua palus mul pukile istuda. Istusin ja tundsin kuidas proua sättis juukseid nõnda ja nõnda, mõeldes, kuidas hästi sobiks. Seejärel võttis ta välja harja ja kammi ning hakkas soengut tegema. Lõpp tulemuseks oli mul pea tagaosas suur krunn, ainult et rohkem pealigi ja hästi läbi põimitud. Seest nagu ämblikuvõrk. Tänasin prouat ja heitsin end pukilt alla. Korsetiga oli olnud valus istuda. Oh, õudust.
Papa saatis proua majast välja ja tormas siis ühe karbiga minu juurde.
"Need olid su vanaema omad," avas ta vaikselt karbi.
Silmasin imelisi beežikat tooni väikse kontsaga kingi. Naeratasin isale ja panin need jalga.
Seejärel läksime õue ning isa aitas mu hobusele tõsta. Seejärel istus ta minu ette ja käskis mul temast kinni hoida. Kuulasin teda kohe, sest olin väiksemana poni seljast maha kukkunud ja see oli valus kogemus olnud.

Ballisaal oli tohutult suur. Ma polnud sellist ruumi veel kunagi varem näinud. Ühest küljest oli see loogiline, kuid ma olin ju lossi mitukümmend korda sisse hiilinud.
Inimesi kogunes poolteist tundi. Üritasin silmata Sierra Night´i või Sady Night´i sarnast tüdrukut. Üks valvur tuli isegi küsima, et miks ma kõiki külastajaid sellise ilmega pärnitsen. Põhjendasin, et ootan pikisilmi kedagi. Ta jäi mind uskuma.
Kui külalisi enam sisse ei voorinud, kutsus isa mu ühte lauda, kus paljud juba istusid. Vaatasin veel ringi, otsides 13-14 aastaseid tüdrukuid.
"Syrena, palun püsi nüüd paigal. Keda sa nii hullusti näha tahad?" küsis ta vaikselt, kuid pahaselt.
Jäin seepeale paigale. Mul oli suur tahe püsti karata ja karjuda "Kas keegi Sierra või Sady nimeline on siin?". Hoidsin end kõvasti tagasi.
Saali sisenes Tema Maiesteet. Kõik tõusid, mina kaasaarvatud. Kui Tema Maiesteet oli troonil istet võtnud, istusid kõik tagasi oma kohtadele. Seejärel pidime kõik kuulama ülipikka kõnet. See kestis vähemalt kümme minutit.
Nüüd alles silmasin Tema Maiesteeti tähelepanelikumalt. Ta oli 20-ndates naine, peenike ja tumepruunide juustega. Ta oli väga ilus. Tema naeratus lausa võlus mind, ilmselt kõiki.
Seejärel võis minna vabale alale tantsima, jääda laua äärde ja maiustada või siis käia ringi ja rääkida paljude erinevate inimestega.
Lihtsalt õigel hetkel märkasin, kuidas mõned inimesed saalist lahkuvad. Nägin enda vanust tüdrukut nende seas. Tormasin läbi inimeste massi, ukse poole. Jõudsin saalist välja ja hakkasin toda tüdrukut otsima. Äkitselt komistasin enda jalgade otsa ja kukkusin kõhuli. Mõned pomisesid halvustavalt.
"Kas sa said haiget?" küsis tüdruku hääl.
Tõstsin pilgu. See sama tüdruk keda olin näinud seisi minu ees, naeratus näol ja käsi abivalmilt ees. Haarasin sellest ja tõmbasin end püsti.
"Aitäh. Kas ma tohin küsida, mis su nimi on?" küsisin viisakalt.
"Sady Night," vastas tüdruk, ikka naeratus näol.
"S-s-syrena Night," tutvustasin end samuti.
Nägin ta näost, et ta oli kohkunud. Ilmselt minulgi oli samasugune ilme.
"Kas sa oled mu sugulane?" küsisime korraga.
Seejärel hakkasime itsitama ja tõmbusime seina äärde, et teistele teed anda.
"Kas sa elad kasuisa ja -emaga?" paiskas mu suust.
Sady pigistas käe rusikasse, märkasin ma. "Jah."
"Vabandust, ma olen ilmselt väga ebaviisakas," pomisesin kiiresti.
"Ei, ei," naeratas tüdruk. "Kas sa elad isaga?"
Neelatasin. "Jah. K-kuidas sa tead?"
"Ma olen kasuemalt pinninud oma lihase ema ja isa kohta ning ainuke vastus, mille ma sain oli see, et mul on kaks õde. Ja kuna sa oled Night, siis..."
"Võin ma vabalt su õde olla, kuid... Mis siis kui me oleme kaksikud?" Need sõnad vupsasid mu suust välja.
Me olime tõesti välimuselt sarnased, kuid silmad olid teist tooni. Nüüd vaatasime üksteist pealaest jalatallani nagu võrreldes.
"Võimalik," sõnas ta siis ja naeratus vajus ta näole.
Kui ma oleks pidanud teda iseloomustama, siis liiga rõõmsameelne oleks imeline!
"Ma olen koguaeg püüdnud midagi sugulastest leida. Leidsin vaid sinu ja Sierra Night´i nimed külalisteraamatust. Aga ära seda kellelegi maini, eks?" rääkisin.
"Ei maini," noogutas Sady. "Mis siis, kui me läheks sinu isa juurde ja küsiks järele? Kas ta on siin?"
Ilma mõtlemata olin nõus. Ma pidin teada saama, kas Sady on mu õde või mitte.
Minnes tagasi saali põrkasin kellegagi kokku. Issand, milline kobakäpp ma olen.
"Syrena Night?" küsis tüdruku hääl.
Minu ees seisis voogavas taevavärvi kleidis pikkade kontsadega tüdruk. Tal olid blondid juuksed nagu minul ja Sadyl ning ta vaatas mind äratundmisega.
"Kas sa oled Sierra Night?" küsis Sady ootamatult.
Ta seisi minu kõrval ja vaatas minu ees seisvale tüdrukule sügavalt silma.
"Jah ja sina oled ilmselt Sady, eksole?" muigas ta. "Mul on teiega vaja rääkida."
Järgnesime tüdrukule kuni jõudsime ühe diivanini. Istusime sellele.
"Alustuseks. Me oleme õed."
Mu süda oleks peaaegu seisma jäänud.
"Ma rääkisin ühe mehega ja ma tundsin ta ära. Meie isa, kes elab Syrenaga," jutustas Sierra.
Tõusin ja jäin oma kahe õe ette seisma. "See pole nali, eks? Ma teadsin, et mul on õed."
"Minu kasuvanemad rääkisid mulle kõik ära. Te teate ju kõike, eks? Kuidas meie ema andis Syrenat sünnitades alla?"
Sady ja mina vaatasime Sierrale üllatunult otsa.
"Istu, Syrena," võttis Sierra mu käest ja tiris mind enda kõrvale tagasi. "Oli päev, kus meie ema hakkas kodus kaksikuid sünnitama. Ühega sai ta hakkama, aga teise pidid hiljem jõudnud arstid irdunud platsentast teise beebi kätte saama. Mina nägin seda kõike pealt. Ma olin kahene, aga see on mul nagu mällu söövitatud. Ema suri kolmanda beebi sünnitamise käigus. Loomulikult oli see löök kõigile. Keegi pidi veel beebisid imetama ka. Ja siis läks lahti mingisugune küla vaidlus. Oli otsustatud, et beebid jagatakse laiali, kuid meie isa hakkas selle vastu. Seega puhkeski külavaidlus - nimetage seda kuidas tahate - lapsed lihtsalt tiriti isalt ära ja joosti minema. Meid lahutati."
"Kuidas sa seda kõike tead?" õhkasin. "Kuidas sa üldse teadsid, et me siia ballile tuleme?"
Sady puuris Sierrat uudishimuliku pilguga.
"Ma ju ütlesin, et mu kasuvanemad rääkisid mulle kõike. Neil olid teist isegi pildid," naeris Sierra.
"Kus sa elad?" küsis Sady äkitselt. "Ma olin pärit Lõuna Linnakust."
"Mina ida omast," vastas Sierra. "Sina - Syrena - elad ilmselt siin Põhja Linnakus, eks?"
Noogutasin.
"Ahjaa, kuna ma saan homme viisteist, siis... Ma saan hakata endale ise elukoha valida, kas Põhja-, Lõuna- või Ida Linnak, eksju? Ma otsustasin valida põhja ja mul on siinses võõrastemajas tuba kinni juba."
Sady pea vajus longu. Mina ja Sierra oleks jäänud suhtlema, aga tema?
"Sady," panin käe tema õlale. "Sa saad öö minu ja papa küünis veeta. Lihtsalt põgene oma kasuvanemate juurest. Nad pole su lihased vanemad, nii et nad ei saa sind tagaotsitavaks kuulutada."
"Syrenal on õigus," noogutas Sierra kaasa.
"Kas me ei peaks üldse kellegiga rääkima ja lihtsalt tegutseme?" küsis Sady püsti tõustes. "Me ei saa kolmekesi mingit pere taolist asja üles lüüa."
"Kui me meie isale, kes Syrenaga elab aru pähe paneme, siis elame tema juures. Ta on meie isa. Enam ta meid ära võtta ei lase!" Sierra hääl oli väga selge ja ma kuulsin teravuse noote.
"Sady, ära muretse," ütlesin veel ja ruttasin ballisaali poole.
Otsisin isa üles, kes mõndade härradega rääkis.
"Tere, härrased," ütlesin viisakalt ja tegin nisku. "Papa, mul oleks sinuga vaja hädasti rääkida."
Papa vabandas end meeste seltsist ja kiitis mind viisakuse eest.
"Ja-jah, aga palun tule nüüd minuga kaasa," palusin. "Usalda mind. Mitte ühtki küsimust palun."
"Kuhu me lähme?" küsis isa kohe, kuid järgnes mulle.
Raputasin pead. "Ma ju ütlesin midagi, eks."
Viisin ta diivanini, kus Sierra ja Sady veel istusid. Papa jäi neid imestunult vahtima. Klaas tema käes vajus kummuli ja vein ilmbus vaibale, mis diivani ees oli.
"Syrena?" Ta hääl oli küsiv.
"Kas me tuleme tuttavad ette... isa?" küsis Sierra ette astudes.
Papal veeresid pisarad üle põskede. Äkitselt haaras ta meid kõiki suurde embusesse.
"Mu väiksed tütrekesed," õhkas ta sügavalt. "Nüüd me oleme kõik koos..."
Rääkisime isale oma plaanist, kes oli asjaga loomulikult kohe nõus. Sady oli ainukesena väga mures, aga papa suutis ta maga rahustada.
Paari tunni pärast läksime tüdrukutega meie majja, aga enne seda lippas Sierra võõrastemajast läbi ja tõi oma kohvri.
"Aga minu asjad?" küsis Sady.
"Kullake!" kõlas eemalt kellegi hääl.
Sady pööras end ümber ja surus käed suule.
Kena ja noor naine tippis meie juurde ja surus Sadyle kohvri kätte.
"Me teadsime, et sa tutvud oma õdedega ja jääd siia. Edu, kallis," vuristas naine ja surus Sadyle otsaette musi.
"Sinu kasuema?" pakkusin.
Sady noogutas ja lehvitasin naisele järgi.
Keksisime rõõmsalt minu ja papa hütikese poole, mis oli nüüd meie kõigi nelja kodu. Tutvustasin oma õdedele tube ja tõime kuurist samasuguse voodi osad nagu oli minu oma. Panime selle üles kohe minu oma kõrvale.
Otsustasime, et kokku pandud voodid tegid kokku piisavalt suure, et me mahuks seal magada. MInu kummut oli, aga piisavalt suur, et mahutada Sierra ja Sady asjad ka sinna. Paksemad riided läksid ühisesse esikukappi.
Terve õhtu - või kuni papa kojutulekuni - rääkisime jutte või mängisime äkitselt leiutatud mänge. Käisime ka küünis pikutamas, vaadates sealt tähti ja mõtlesime üksteisele naljakaid hüüdnimesid.
"Mis meie ema nimi oli?" tuli mulle äkitselt pähe.
Istusime kõik rohule.
Sierra teadis kohe: "Samantha Dodelyn Leih."
"Väga kena," arvas Sady. "Meie nimed hakkavad "S"-iga nagu ema omagi."
"Vanaema oli rääkinud, et kui oleks poiss sündinud, oleks nimi hakanud "D" tähega," lisas Sierra.
"Sul veab, et su kasuvanemad sulle nii palju rääkinud on," ohkas Sady ja vaatas tähti unistavalt.
"Oh, minu arvates on just Syrenal kõige rohkem vedanud," naeratas ta mulle sõbralikult. "Ta ju on terve oma elu papaga olnud. Õnneseen."
"Ma hakkan teda nii kutsuma," arvas Sady ja itsitas.
"Olge nüüd," lõin käega.
"Õnneseen, Õnneseen," laulsid nad.
See arenes tagaajamiseks, aga kestis vähe. Papa kutsus tuppa.
"Täna oli pikk ja väsitav päev," ütles ta ja osutas minu magamistoa poole. "Teie kokkupandud voodi kukkus kokku, aga ma panin selle korralikult paika. Nüüd saate magama minna."
Itsitasime ja läksime minu tuppa. Vahetasime kleidid ööriiete vastu ja pugesime voodisse. Isa oli andnud meile lisa voodiriided, et saaksime teise voodi ära teha. Lõpuks magasime kõik oma tekkide all ja jutustasime vaikselt. Papa tuli meile head ööd soovida ja surus kõikidele pea peale musi.
"Magage hästi," ütles ta veel enne ukse kinni panemist.
Seejärel pugesime kõik üksteisele väga lähedale ja sulgesime silmad.

# Loodan, et teile meeldis, kuigi mulle tundus veidike igav isegi. Kommenteerige ja kritiseerige. Lisan ka nimede hääldused, et te pead ei peaks ragistama. :D
Syrena Night [Süriina Nait]
Sady [Sädi]
Sierra [Siöra]
Samantha Dodelyn Leih [Samantha Dodelin Leih]
Kui nimesid tuleb juurde, lisan ka nende hääldused. Kui on teil mõndade nimede hääldusi veel vaja, siis andke teada. Ma ei hammusta. :) #