Reis Londonisse (5)

Ärkasin vara üles ja ronisin oma pesast välja. Läksin toidu kausi juurde ja jõin. Nimelt olen ma väike koer, Berry. Järsku tuli meelde, et me lähme Londoni koos mu perega. Peitsin end igaks juhuks pesukorvi, sest ei tahtnud kaasa minna. Kuulsin äratuskella ja kogu pere ärkas üles ja hakkas sättima. Kõik hüüdsid "Berry, Berry!" Püsisin korvis vaikselt, kui äkki tuli ema ja hakkas pesu korvi viskama. Ta nägi mind, võttis mu sülle ja pani mulle süüa. Kui kogu pere valmis oli siis mulle pandi mingi kampsun selga ja mind pandi kõige kohutavamasse kohta- REISIPUURI!
Sõit lennujaama oli päris pikk. Kui lennujaama jõudsime siis kuulsime ühte tädit ütlemas "Sõit Inglismaale väljub 10 minuti pärast! Palun minna sektrorisse 5 !" Kui me lennukisse jõudsime siis mind topiti kuskile eraldi loomade osakonda. Tegin uinaku. Ma ärkasin müra peale üles, lennuk maandus. Lõpuks ometi! Mind pandi nüüd rihma otsa ja me jalutasime hotelli poole. Olime rentinud hotelli kuhu tohivad ka loomad tulla. Hiljem ema, isa ja vanem tütar läksid alla, sest seal oli mingi pidu. Väiksem vend pidi mind jääma valvama, aga ta oli oma arvuti mängudega nii ametis, et ei pannud mind üldse tähele. Hotelli teenindaja tuli sisse ja mina lipsasin välja. Jess! Ma arvan, et pere ei muretse, sest tulen siis tagasi kui pidu lõppeb.
Lipsasin trepist alla õue. Nägin varjupaiga töötajaid kes püüavad kodutuid loomi, et nad varjupaikka viia. Nad tulid minu juurde. Ma ehmusin ja jooksin nii kuidas jalad võtsid. Jooksin tagasi hotelli ja kuulsin kuidas nad hotelli töötajaga räägivad. Ma ei tahtnud teada mis edasi juhtub ja hakkasin ühte suvalist ust kraapima. Üks inimene avas ukse ja vaatas ringi, ma lipsasin sisse. Inimene ütles oma koertele" Ma lähen peole ja tulen hiljem tagasi!"
Läksin vaatasin kus õieti need "koerad" on. Seal oli kaks suurt sõbralikku koera, berni Martha ja kuldne retriiver Billy. Sain nendega kohe tuttavaks ja me hakkasime niisama juttu ajama ja palliga mängima. Varsti tuli omanik koju ja ma hüppasin peitu. Siis koputas uksele mu pere. Isa "Tere! Kas te olete siin ühte väikest Bordercolliet näinud?" Koerte omanik "Kahjuks ei ole!"
Ma hüppasin oma peidukohast välja ja läksin selle inimese kõrvale. Pere tundis mu kohe ära ja tänas seda meest. Me läksime oma hotelli tuppa.
Ma hakkasin igapäev neil külas käima ja kui meie reis sai läbi siis saime teada, et need kaks koera koos oma omanik.uga kolivad meie naabriteks. Ma oli üli õnnelik. Mina, Billy ja Martha hakkasime üksteisel külas käima. Meist said parimad sõbrad, kolmekesi......

Et võistlusele siis (:
Kuidas meeldis? :3

Autori kommentaar »