Pursuit of Happiness #9 (3)

Peale sööki läksin arvutisse ning rääkisin veidi Kristinaga.
Märkamatult möödus tund aega ning ma olin üpriski väsinud.
Läksin voodisse ning uinusin koheselt.
---
Ma tundsin kuidas keegi mind õlast raputas. Ma tegin silmad lahti ja nägin kuidas ema mu kapis sorib. Ma tõusin istuli ja jälgisin paar minutit ema tegutsemist.
Ta võttis kapist välja ühe helesinise triiksärgi ja sinised teksad.
"Mis sa teed?"
"Kuule Taavi toit on valmis, mine söö ja pane riidesse. Me pidime ju su klassijuhatajaga kokku saama."
"Jajah." Ma tõusin püsti ja märkasin, et olin riietega magama jäänud.
Ema väljus toast ja ma järgnesin talle alumisele korrusele. Laual oli mingi kahtlane pudru moodi ollus. Oletasin, et see oli mulle. Ma istusin laua taha ja lükkasin kausi enda eest minema. Võtsin uue kausi ja otsisin välja hommikuhelbed ja piima.
"Selle sodi pärast sa nii lühike oledki." Ma kuulsin kuidas ema mu seljatagant torises.
"Jajah." Ma hakkasin sööma.

Kui me koolimaja juurde jõudsime, paistis nagu koolimaja oleks alles kinni aga ma nägin kuidas klassijuhataja ukse poole kiirustas. Ta avas meile ukse ja mina ja ema läksime sisse. Ta juhatas meid edasi direktori kabineti poole.
Me läksime sisse ja ma nägin kuidas dire parasjagu oma juukseid kammis.
"Ahaa. Te oletegi kohal." Dire viipas käega laua vastas olevatele toolidele.
"Tere hommikust!" ütles mu ema ja noogutas.
"Tere!" laususin ma ükskõikselt ja keerasin pea mujale.
"Sinu klassijuhataja rääkis, et sind kiusatakse."
"Noh, enam-vähem jahh."
"Ja millest see algas?"
Ma jutustasin neile kogu loo oma esimestest koolipäevadest. Nad kuulasid.
Kui olin oma loo lõpetanud vaatas dire mulle üpris tõsiselt otsa.
"Paistab, et tegemist on üsna tavalise koolikiusamise juhtumiga. Minul ei ole siin midagi teha, see kõik sinu ja kiusajate vaheline asi."
Mu suu vajus lahti. Minu ja kiusajate vaheline asi? Kuidas see saab võimalik olla, et keegi ei saa mind aidata? Direktoril peaks olema vähemalt niigi palju õigust, et ta räägiks nendega.

Me läksime koju tagasi. Klassijuhataja oli öelnud, et ma ei pea täna kooli tulema kui ma ei taha ja emps lubas mul ka koju jääda.
Kohe kui ema lahkus vahetasin ma riided ära ja panin kooliasjad kokku. Kell pidi saama 20minuti pärast 9. Täna oli teiseks tunniks kooli. Ma võtsin oma koti ja jooksin kooli. Ma ei tahtnud maha jääda.
Esimene (või siis teine, kuidas võtta) pidi toimuma kuuendas klassis. Klass oli tunduvalt väiksem kui meie oma ja põhimõtteliselt kõik pidid kellegiga koos istuma. Ma nägin ainult ühte täielikult vaba pinki. Uksepoolne viimane pinki. Ma läksin ja istusin sinna. Ma jõudsin täpselt. Ma olin vaevu jõudnud istuda kui kuulsin koridorist kella.
Võtsin õpikud välja. Meil oli matemaatika.
Õpetaja hakkas seletama negatiivseid ja positiivseid arve, mis minu jaoks olid juba teada.
Algul kuulasin niisama mida õpetaja rääkis, aga kuna asi oli mulle teada hakkas mul tasapisi igav.
Mind hakkas huvitama kellele kuulub laud mille taga ma istun. Ma arvasin, et see on poisi laud kuna see oli juba esimeste päevade kohta väga sassis. Ma võtsin esimese ettejuhtuva paberi.
Ma olin jahmunud. Pildil olin mina. Puha blond, kiitsakas, lühike ja väsinud näoga. Pildi all aga oli allkiri Liisbeth. Ma murdsin paberi pooleks ja peitsin taskusse. Ma sobrasin veel ja leidsin terve hun#!?!# erinevaid joonistusi. Kõik olid täielikult erinevad ja omamoodi huvitavad. Need olid .. ilusamad kui minu joonistused.

Autori kommentaar »