Pursuit of happiness #6 (5)
"Eee ... Hei!"
"Taavi? Sina või?"
"Olen mina nagu jahh."
"Sa oled vastik." Ja ta lõpetas kõne.
---
Tundsin suurt kurbust.. Klassis pole sõpru, endine parim sõber ütleb mulle nii ..
Tundsin et maailm variseb koost .. et mind ei ole kellegile vaja ..
Just sel hetkel tuli isa koju. See oli vägagi üllatav, sest tavaliselt tuleb ta hilja õhtul.
"Tsau!," karjusin ma isale.
"Tsau jah, miks sa siin ukse taga oled?" küsis isa kohe.
"Ma unustasin võtmed maha .. Aga miks sa nii vara koju tulid?" küsisin kiirelt.
"Ma ei tulnudki, tegelikult ma tulin ainult korraks läbi, sest unustasin lõuna koju."
"Ahnii," laususin vaid.
Sain isaga tuppa ning leidsin oma võtmed kapi pealt. See ei ole esimene kord, kui ma nad sinna olen unustanud.
Logisin msni ja üllatuseks avastasin, et mind on lisanud keegi krissuolenjou-@hotmail.com.
Aktsepteerisin ta ning tema oli sees ning hakkas minuga kohe rääkima.
Sain teada, et ta oli üks minu klassist.. Üks punapeadest, pikem. Õige nimi oli tal Kristina.
Mõtlesin, et vähemalt mul ükski sõber - või sõbranna juures. Olin õnnelik.
Siis kuulsin õuest ; "Taaaavi!Taaviiiiii! Taaaavi tule õue!"
Vaatasin aknast välja ning seal olid Saara, 2 poissi BMX'idega, üks tõuksivend ja see blond, kes oli Saara parim sõbranna.
Ma karjusin, et minge ära ning nemad ei andnud alla. Sulgesin akna ning panin kardina ette, kuid ei läinud arvutisse vaid piilusin kardina vahelt. Nemad mind ei näinud, nad karjusid paar korda veel, kuid siis hakkasid lahkuma. Panin tähele, et tüdrukud istusid lenksudele ning nii nad minema sõitsidki.
Oh, kuidas ma oleks tahtnud ise Saarat lenksul vedada, aga nagu ma aru olen saanud, siis Saara ei vaata minusuguse poisi poolegi.
Eemaldusin aknast ning istusin arvuti ette.. Vaatasin et Kris oli msnis.
Hakkasin temaga rääkima sellest mis telefonis juhtus ning ta ütles mulle, et ma olen rõve ja nõme inimene ja et ta ei taha minuga suhelda.. Mul oli selline tunne, et hakkan nutma, kuid mõtlesin, et ma ei ole mingi tüdruk ja siiski ei hakanud.
Kuulsin alt ukse paukumist .. järeldasin, et isa lahkus ning nii see oli. Kui ma vaatasin aknast siis isa autot polnud.
Autori kommentaar »
Lisa kommentaar
Kommenteerimiseks pead sisse logima
Kommentaarid
Kas see karjumise koht oli päriselt ka vä ?
Ei olnud. Enamus jutust on fantaasia.
okidoki. Ütle siis ka mis tõsi on ja mis väljamõeldis ( kirjuta posti või siia vms. )
muidugi karjumise koht oli päris, omg
(tegelt ka, ma olin üks neist kes karjus , trololo )